| Lind teab, millega toita oma poegi ja mida süüa ise, et olla terve ja
isegi niivõrd tugev, et omal jõul lennata lõunasse. Putukas teab, mida süüa, karu teab, jänes teab, hunt teab, isegi pisikene pisik teab, mis on talle hea ja mis halb ainult inimene paha-tihti mitte. Rõõm, elujõud, naudingud pärinevad õigesti valitud toidust. Vale
toiduvalik kurnab, koguni haigestab.
Sageli inimene sureb viimaks sellesse, mida sööb. Suurimad tapjad,
südame ja veresoonkonna haigused, tulevad toidust ja muustki, mille
inimene ise on endale valinud, uskudes, et tema valikud on head ja
õiged, kuid rängasti eksides. (Kuidas saab riigiasjades liberaalselt usaldada inimese vabu valikuid, kui inimene süüeski ei tea, mis talle hea on?)
Ei ole teada, millal ja kuhu on läinud kaotsi inimese loomulikud vaistud, võime eristada kohast ja kohatut, head ja halba, söödavat ja söödamatut, tervislikku ja kahjulikku. Aga kas inimene üldse tahabki seda? Kas söandab inimene kaugemate eesmärkide, tervise ja meelerahu ees tuua ohvriks söömislõbu ja maitsmishimu?
Ameerika arstiteadlane Dean Ornish California ülikoolist ning Sausalito
Preventiivmeditsiini instituudist (California, USA) tegi aastatel 1986
kuni 1992 vapustava avastuse. Ta selgitas välja kuus aastat kestnud
korrektse metoodikaga katses haigetega, et on siiski olemas abinõu, mis
suudab seda, millega pole hakkama saanud isegi ühed kallimad kaasaegsed
vererasvu vähendavad arstirohud, nimelt puhastada veresooni lupjumisest.
See abinõu on eluviisi muutev ehk dieetravi: 10%-lise rasvasisaldusega
taimetoitlus, mõõdukas kehaline koormus, jooga-tüüpi stressimaandamise
harjutused, psühholoogiline grupitreening ning suitsetamisest hoidumine.
Peamine ravitegur, nagu selgus, on aastaid kestev taimetoitlus.
Südameveresooni kontrastainega röntgenikiirtevihus uurides ilmnes, et
sellise raviga saavutati esmakordselt teadusajaloos inimpatsientidel
veresooneseinte lubinaastude taandareng ja soonevalendiku avardumine.
Samal ajal haigetel, kes tarvitasid kalleid rasvuvähendavaid ravimeid ja
järgisid tavapäraseid toitumissoovitusi, lupjusid veresooned edasi.
Sellest kirjutas viimati The Journal of the American Medical Association
16. detsembril 1998. Geniaalne, lihtne, odav, kõigile kättesaadav
ravimeetod. "Kuid ometi kõlbmatu," nentisid oponendid. "Liiga
radikaalne. Ei ole humaanne ahistada inimese vabadust süüa seda, mida ta
tahab. Aastatepikkuse dieedipidamise piinade asemel on hoopis lihtsam
saata haige operatsioonile, kui tema veresooned on rasvadest umbes, ja
veresooned lihtsalt välja vahetada."
Ühes anekdoodis pikaealisest palutakse saja-aastasel rääkida, kuidas on
ta nii kaua suutnud säilitada tervise."³Ei ole ma liialdanud toidu,
alkoholi ega naistega ja suitsetanud pole kunagi." "Aga mille nimel
siis nii kaua elada?"
"Ennem surm kui tervislikud eluviisid," on ühe ellusuhtumise moto. Kuid
see ellusuhtumine hakkab muutuma, sest arusaamine tervisest on muutunud.
Terve olla ei tähenda üksnes surra raugaeas kõbusa ja tervena; olla
terve ei tähenda üksnes vältida aeglast kustumist mitme aastakümne
jooksul elu teise poole kroonilistes haigustes; olla terve tähendab
ennekõike olla viljakam, võimekam, tugevam, rõõmsam juba täna ja nii iga
päev kuni etteantud aja lõpuni.
Toitumisteadlased on veendunud, et kõige olulisem üldises elamise
kunstis on õige toidu valik.
Üks põhjus, miks paljude riikide valitsused tegelevad innukalt
tervislike eluviiside ja sealhulgas tervisliku toitumise edendamisega on
asjaolu, et olla terve on odavam kui olla haige. Mida rohkem on
ühiskonnas haigeid inimesi, seda vähem suudavad nad tööd teha ning seda
rohkem tuleb kulutada nende ravimisele.
Tervisliku toitumise soovitustega hakati maailmas tõsisemalt tegelema
umbes pool sajandit tagasi. Tänaseks on mitmesugused toitumisjuhised
teinud läbi suure arengu. Ja mis kõige huvitavam, lausa uskumatu ja
kõigile ootamatu: ei olegi leidnud kinnitust skeptikute maksiim ³Mitte
miski, mis on maitsev, ei ole tervislik ja mitte miski, mis on
tervislik, ei ole maitsev.² Tuleb välja, et tervislik toitumine mitte
ainult ei ole vastik, vaid on lausa maitsev, lihtne, käepärane ja odav.
Tervislik toitumine ei ole rikaste privileeg, kuid kättesadav on ta
siiski vaid neile, kel jätkub haridust, tarkust ja arukust ning
valmidust õige pisutki ümber kujundada oma väärtoitumisega rikutud
maitset. See on võibolla veel kõige raskem. Sest maitse üle ju ei
vaielda, vaid lausa tapeldakse ja peetakse sõdu. Õieti on ju sõjadki
olnud võitlus paremate söödamaade pärast.
Õige toitumise saladus
Kokaraamatuid, mitmesuguseid dieete ja toitumisõpetusi on mustmiljon.
Igasugused dieedipidajad kogunevad hordidesse ning võitlevad noa ja
kahvliga teise dieediusu hordide vastu. "Lihasööjad surevad sellesse,
mida nad söövad," kisendavad ühed. "Taimetoitlus on vaheastmeks teel
mullatoitlusele," parastavad teised. "Ärge kandke karusnahku ega sööge
pärmi ega mett, sest need asjad ei ole mitte taimeriigist," jutlustavad
kolmandad. "Kõige tervislikum on "shokolaad, sest sinna on pandud kõike ja
ainult seda, mis eluks vaja," kuulutavad neljandad. Ja seitsmekümne
seitsmendad lähevad lihtsalt metsa ja paastuvad, et vabaneda kõigest
roojasest. Ja keda siis uskuda? Kas järgemööda neid kõiki? Ja kui tuleb
järjekordne uus toitumisõpetus, siis mis usku see veel on?
Loomariik on kirju ja ka inimesi on mitmesuguseid. Me erineme nii
väljast- kui seestpoolt. Erineme vanuselt, seeliku- või püksikandmiselt,
rõivamoelt ja kutse- ning usutunnistuselt. Meie pärilikkus, meie
ainevahetus on erinev. Haigused on erinevad. Meie elutingimused ja
elu-ülesanded on igaühel omamoodi. Kuidas saab siis toit olla kõikidel
ühesugune? On ju loomulik, et meie seesmised ja välised erinevused
tingivad ka erineva toiduvaliku.
Olgugi toitude valik väga mitmekesine, on toidudki selles kirevuses
ometi paljuski sarnased. Ükskõik, kas sööme leiba või kartulit, tärklist
saame sellest ikkagi ja mõlemast tekib viimaks verre viinamarjasuhkrut.
Valkusid, kehandi ehituskive, annavad õigupoolest ühtmoodi nii piim,
kala kui ka loomade liha, aga ka teravili, pähklid, seemned ja isegi
seened. Kõik loendamatud toiduained sisaldavad viimaks ikkagi vaid
neidsamu toitaineid: valke, rasvu, süsivesikuid, vitamiine,
mineraalaineid, kiudaineid ja vett. Ei olegi nii väga suurt vahet,
millistest toiduainetest täpselt on need toitained saadud, peaasi et
kogused ja vahekorrad on õiged.
Tänapäevane toitumisteadus mahutabki tervisliku toitumise alustõed kolme
sõnasse: mõõdukus, mitmekülgsus ja tasakaal. Kui järgida põhimõtteid,
mida need kolm sõna endas kätkevad, ei ole vaja neelata vitamiinipille,
mugida mingeid erilisi "tervisetooteid" ega järgida keerukaid dieete.
Enamgi veel, neid põhimõtteid järgides pole vaja piinliku täpsusega
rehkendada kilokaloreid ega kolesterooli milligramme. Mõõdukalt on kõik
toidud tervislikud. Iga toit üleliias on kahjulik. Muidugi on rohkem ja
vähem väärtuslikke toite ja vajalikke igapäevaseid toidukoguseid, kuid
need tulenevad lihtsalt ja loomulikult tervisliku toitumise
põhimõtetest. Kui toiduvalik on piisavalt mitmekülgne, sisaldab see
kõike, mida vaja. Tasakaal tähendab vitamiinide, mineraalainete ning
teiste toitainete õiget vahekorda.
Selleks, et toituda tervislikult, ei pea tuupima pähe teaduslikku
kokaraamatut ega seda, mitu milligrammi kolesterooli ja mitu kilokalorit
milleski on. Kui tunnete tervisliku toitumise põhimõtteid, võite
koostada ise endale tervisliku kokaraamatu, mis annab teile nii palju
milligramme ja kaloreid, kui te vajate.
Tervisliku toitumise põhimõtted lubavad igaühel valida ka temale
meelepärase toitumisviisi, mis vastab sööja vaimsetele vajadustele,
usulistele veendumustele, maitsele, võimalustele. Taimetoitlus palun
väga, kuid tuleb arvestada teatud asjaolusid, et saada taimetoidust
kätte kõik vajalik. Soovite vahel astuda sisse kondiitriärisse palun
väga, kuid siin on soovitused, kui sageli seda võiks teha. Te
mediteerite ja sööte makrobiootikute järgi peamiselt teravilja väga
hea, kuid seda, teist ja kolmandat peaksite siiski ka tarvitama. Teie
aga hoidute igasugustest veidrustest ja armastate sülti ja seapraadi,
verivorsti ja rulaadi, soolaheeringat ja torti, präänikuid ja koorekohvi
andke andeks, aga see just ongi toitumisveidrus, sest kus on
puuviljad, toorsalatid, täisteratooted?
Tänapäevased toitumissoovitused pakuvad rikkalikku, mõõdukat ja
tasakaalustatud valikut kõigest sellest heast, mis olemas on, väikeste
eelistuste ja rõhuasetustega, jättes suure valikuvabaduse neile, kellel
on soovi ja arukust.
Teaduslik söömisõpetus
1957. aastal jagas Ameerika Dieediassotsiatsioon kõik mõeldavad
toiduained viide põhilisse rühma. Neist kaks, piimatooted ning
lihasaadused ja taimsed valguallikad ("liha-asendajad"), varustavad
valkude, rasvade ja kalorite ehk energiaga, sisaldades vähe kiudaineid.
Järgmised kaks rühma toiduaineid on taimset päritolu: aedviljad (puu- ja
köögiviljad) ning teraviljatooted. Nendes on rohkesti süsivesikuid, sh
kiud-aineid, teraviljades ka taimseid valke, kuid vähem rasva ja
kaloreid. Viies rühm koosneb toiduainetest, mis sisaldavad peamiselt
"tühje kaloreid", lisamata neile valke, vitamiine ega mikroelemente;
need on maiustused, toidurasvad, alkohol ja nende tarbimine on piiratud:
tuleb toime ka enamuseta nendest.
Selleks, et toituda mõõdukalt, mitmekülgselt ja tasakaalustatult, tuleks
tarvitada iga päev vähemalt 12 portsjonit neljast toiduainete
põhirühmast: 23 portsjonit piimatooteid ja samapalju lihasaadusi ning
taimseid valguallikaid, ning 5 portsjonit aedviljade ja 4-10
teraviljatoodete rühmast. See toiduvalik annab umbes 12001500
kilokalorit ja kui energiavajadus on suurem, võib süüa täiendavaid
portsjoneid köögivilju ning teraviljatooteid või hammustada midagi
kõrvale viiendast, vähemväärtuslike toiduainete rühmast. Suure
energiavajaduse korral võib päevaseid portsjoneid kuluda üle kahekümne.
Kui iga päev tarvitada loetletud rühmadest erinevaid toiduaineid, ongi
söödud nii palju, kui vaja, energiatandvaid põhitoitaineid (valke,
rasvu, süsivesikuid) ning pisitoitaineid (vitamiine, mineraalaineid,
kiudaineid). Tuleb veel lisada, et tähtsaks toitaineks on ka vesi, mida
kulub umbes poolteist kuni paar liitrit päevas. Osa vett on "peidetud"
puuviljadesse ja suppidesse, osa tarbitakse jookidena.
Selline ongi siis tervislik toiduvalik. Õppides ära toiduainerühmad ja
portsjonite suurused, on imelihtne panna endale kokku tervislik ja
maitsev menüü. Mitmesugustele erivajadustega inimestele, näiteks lastele
ja noorukitele, taimetoitlastele, rasedatele ja imetavatele emadele on
valikute hõlbustamiseks koostatud erijuhised, mis tagavad vajalikud
toitained.
|
