tugev söömishäire 15.10.07 / Toitumine ja ülekaalulisus

Külastaja küsib:

Tere,

Olen 24 aastane. Ma olen põdenud anoreksiat ja/või buliimiat u. 8 aastat, ei möödu ühtegi päeva kui ma söögi peale ei mõtleks (kas süüa, mida süüa, kui palju süüa). See on mõjutanud tugevalt kõiki neid 8 aastat nii vaimselt kui füüsiliselt. Algas kõik sooviga kaalust alla võtta, mis ka koheselt juhtus ja siis ei tahtnud enam kunagi juurde tagasi võtta vaid ainult kaalu langetada. Nüüd viimastel aastatel tunudb, et kaldun pigem buliimia poole, sest on väga palju ülesöömishooge, kuid samuti võin ka vabalt olla nädalaid söömata. Olen olnud Tallinnas Psühhiaatria haiglas, kuid kahjuks sellest ei olnud mulle kasu, samuti olen käinud mitme erineva psühhiaatri juures,saanud muusikateraapiat, võtnud antidepressante ja rahusteid, kuid edutult. Olen ka käinud hüpnotisööri juures ja ikka jätkan samas vaimus. Ma olen teadlik sellest, et ainult ise võin end aidata ja mõistusega saan aru kui rumal ma olen, et nii käitun ja kui palju ma sellega teistele haiget teen aga ei suuda tunnete tasandil seda järgida. Ma langen justkui mingisse faasi, millest on võimatu välja saada. Mul on super perekond ja üliarmas 6 aastane tütar, kes on tegelikult mu päästeingel, kuna kui rasedaks jäin (ime läbi), siis olin väga väga haige ja mulle isegi öeldi, et pean veel ainult 2-3 kuud vastu. Raseduse 5-kuul hakkasin normaalselt toituma ja õnneks lapsega oli kõik korras. Peale sünnitust aga tuli uuesti haigus tagasi. See haigus on mõjutanud ka mu füüsilist tervist (südame rütmi häired, raua ja magneesiumi suur puudulikkus, minestamine jne). Tunnen, et lihtsalt enam ei jõua ja tihtipeale ei tahagi enam jõuda. See on imestama panev, kui väga see haigus inimest muuta võib (nii inimese olevust kui tema edaspidist käekäiku. Vajan hirmsasti abi aga tean, et ise ei suuda ennast enam kuidagi sellest välja aidata. Kas sellest haigusest on üldse kuidagi võimalik lahti saada, kui ikka välimus ja kehakaal on niiiiiiiii olulised ja tundub, et see ei olegi muutumas, isegi vanusega mitte?

Ette tänades,
X

Arst vastas:

dr Kristel Ehala-Aleksejev

Arst-toitumisterapeut

Tartu Ülikooli Kliinikum

Tere.
Olete oma keha ja vaimu pikalt väsitanud ning seega on vaja vähemalt samapalju kannatust ja aega, et tulla sellest suletud ringist kord välja. Olete proovinud erinevaid asju, kuid mingi teraapia(te) juurde on vaja lõpuks püsima jääda ning seda pikalt. Elamine taolise haigusega on kui teekond kaaslasega, keda sellel rännakul väga põhjalikult tundma peate õppima. Teda kuulama, kohal olema, uskuma. Oma jõuetuse hetkel vajate kedagi, kes sellest punktist teid edasi aitaks ja siin tulevadki arvesse erinevad teraapiavõimalused. Ma ei saa öelda kui pikalt te toetust ja ravi vajate, kuid ma võin öelda, et sellest ringist, kus olete on võimalik välja astuda. Kui lubate, siis tahaksin lisada, et teil on tänases päevas vastutus (just vastutus mitte kohustus) ka oma tütre eest. Kas ei võiks selle väikese inimese armastus olla see esimene toetuspunkt, millest jõudu ja tuge saada. Usun, et vajate ravi ning pikemaaegset nõustamist. Võimalused selleks on ju olemas.
Heade soovidega, dr.Ehala

Kas see arutelu oli kasulik?