8 nõuannet, kuidas vältida naiste intiimhügieeniga seotud terviseprobleeme

Foto: iStock

Apteegikosmeetika valikus on mitmeid intiimhügieenivahendeid, mis lubavad taastada tupe normaalse pH, vähendada ebameeldivat lõhna ja suurenenud voolust, ennetada tupepõletikke. Lisaks on müügil rohkelt erinevaid geele, küünlaid ja kapsleid, mis lubavad sama. Kas tõesti on kõik need asjad normaalse intiimhügieeni tagamiseks tarvilikud? Milline voolus on normaalne ning millised muutused vajaksid arsti tähelepanu? Nõu annab sünnitusabi ja günekoloogia residentarst ning Eesti Seksuaaltervise Liidu juhatuse liige Jaana Below.

Kui rääkida intiimhügieenist üldiselt, siis enamasti piisab, kui vulva piirkonda pesta üks kuni kaks korda päevas sooja voolava vee all, vastavalt enesetundele. Soovi korral võib kasutada apteegis saada olevaid intiimpesuks mõeldud lõhna- ning värvainevabasid pesuvahendeid. Tavalisi dušigeele ja seepe pigem soovitada ei tasuks, sest nendes sisalduvad värvi- ja lõhnaained võivad välissuguelundite õrna nahka ärritada ning seega anda soovitust hoopis vastupidise efekti. Kindlasti tuleb rõhutada, et tuppe ei tohi pesta seest ei vee ega muu vahendiga! Tupp on isepuhastuv organ, mille limaskest toodab pidevalt sekreeti, mis aitab luua tupe mikrofloorale sobiva keskkonna. Tuppe seest pestes (eriti kui selleks kasutada tavalisi dušigeele) eemaldatakse aga normaalne tupesekreet ning vähendatakse ka normaalse mikrofloora hulka. See omakorda kuivatab tupe limaskesta, mille tõttu võib tekkida kuivustunne, sügelus, ärritusreaktsioonid. Ärritunud ning kuiv limaskest on juba iseenesest põletikule vastuvõtlikum, ent normaalsete bakterite hulka vähendades tekitatakse mikrofloora  tasakaaluhäire, mis võib olla aluseks bakteriaalsele vaginoosile. Samuti on bakteritel (sh sugulisel teel levivatel haigustekitajatel) ning seentel suurem võimalus hakata paljunema ja tekitada tupepõletikku.

Normaalne tupevoolus ehk valgevoolus 

Tänu hormoonide toimele hakkab tütarlastel murdeeas tupest erituma valgevoolust. Valgevooluse eritumine algab enamasti umbes aasta enne esimest menstruatsiooni ning püsib kogu fertiilse ea vältel. Sageli teeb see neiud murelikuks – kas valgevooluse eritumine on normaalne; kui kaua seda tuleb; kui palju on normaalne? Samasugused küsimused tekivad naistel sageli veel ka pärast puberteediea möödumist.

Valgevooluse hulk ja iseloom on erinevatel naistel erinev ning võib naise eluea vältel mitmeid kordi muutuda. Enamasti on valgevoolus limajas, veidi valkjas või kollakas, natuke kleepuv vedelik, mis on kerge hapuka lõhnaga. Kuivades võib see aluspesule jätta valkjaid või kollakaid plekke. Valgevooluse lõhn, hulk ja konsistents sõltub palju näiteks menstruaaltsüklist, naise üldisest tervisest, samuti võivad seda mõjutada erinevad dieedid ning ka mõned ravimid.

Pärast menstruatsiooni on vooluse hulk väiksem, see on tihedam ja piimjas. Menstruatsioonitsükli keskel, umbes ovulatsiooni ajal, vooluse hulk suureneb, see muutub klaasjaks ja elastseks. Sellised muutused on tingitud hormoonide hulga järsust suurenemisest ning selle eesmärk on seemnerakkude liikumise kergendamine. Pärast ovulatsiooni muutub voolus jällegi tihedamaks ja piimjaks.

Probleemseks muutub voolus siis, kui selle hulk või värvus järsult muutuvad või on tekkinud ebameeldiv lõhn. Sel juhul võib olla tegemist tupepõletikuga. 

Seeninfektsioon ja bakteriaalne vaginoos 

Nii fertiilses eas naistel kui ka murdeealistel neidudel on sagedasemateks tupepõletikeks seenifektsioon ja bakteriaalne vaginoos.

Tupe seenpõletiku ehk kandidiaasi sagedasim tekitaja on pärmseen Candida, mida võib leida tupest ka normaalselt, ent teatud situatsioonides võib tekkida Candida ülekasv. Tupe seenpõletiku korral esineb kõige tüüpilisemalt rohke valge, tükiline (kohupiimataoline) voolus ning sellega kaasneb väga intensiivne sügelus ja ärritus. Väga ägeda põletiku korral ilmneb vulval ka punetus ja ärritus ning võivad tekkida erosioonid. Lisanduda võib valu seksuaalvahekorra ajal.

Raviks soovitatakse enamasti paikseid  tupekaudseid preparaate.

Naised, kellel on juba varasemalt esinenud tupe kandidiaasi, oskavad selle kordumisel haigust sageli juba ka ise diagnoosida. Sel juhul võib neid julgustada alustama ravi käsimüügis saada oleva klotrimasoolkreemiga, ent kui nädala jooksul pole kaebused taandunud, suunata nad kindlasti arsti vastuvõtule.

Naistearsti konsultatsiooni vajaksid ka need naised, kellel tupe seenpõletik esineb neli või enam korda aastas. 

Bakteriaalne vaginoos 

Bakteriaalne vaginoos on tupe tasakaalu häire, mille korral on tupe normaalne mikrofloora (põhiliselt Lactobacilli sp) asendunud anaeroobsete mikroobidega, mis muudavad tupe keskkonna aluseliseks. Põhiline kaebus on halvalõhnaline (kalalõhnaline) suurenenud valkjashall voolus. Muud kaebused, nagu sügelus ja ärritustunne, enamasti puuduvad, ning kuni pooltel juhtudest võivad kaebused sootuks puududa, olgugi et tavapärane mikrofloora on muutunud. 

Ka bakteriaalset vaginoosi tuleks ravida ainult kaebuste esinemise korral. Rasedatel ning enne kirurgilist ravi tuleks bakteriaalne vaginoos välja ravida ka juhtudel, kus sümptomeid ei esine.

Raviks vastavalt STLI ravijuhisele metronidasool või klindamütsiin vaginaalsete või suukaudsete preparaatidena. 

Ärritusnähud ja allergiline reaktsioon 

Igasugune tupevooluse hulga ja värvuse muutus või ärritusnähtude teke ei ole alati seotud põletikuga. Tegemist võib olla ka ärritus- või allergilise reaktsiooniga. Sageli võib põhjuseks olla mõni uus (lõhnastatud) pesuvahend, pesukaitsmed või hügieenisidemed, liigne intiimhügieen (eriti tupe seest pesemine). Neil juhtudel piisab enamasti ärritava teguri vältimisest või intiimhügieeni muutmisest.

Ärritava teguri kordudes või püsides on tasakaal tupes pidevalt häiritud ning tupepõletik võib areneda sekundaarselt. 

Sugulisel teel levivad infektsioonid 

Tupepõletikest rääkides ei tohi ära unustada ka sugulisel teel levivaid infektsioone (STLI). Nendeks on põhiliselt klamüdioos ja gonokokkinfektsioon, aga ka trihhomoniaas ja mükoplasmainfektsioon.

Nende infektsioonide korral võivad muutused tupevooluses ning ka muud kaebused pahatihti hoopiski puududa, sest enamikel juhtudest kulgevad sugulisel teel levivad infektsioonid ilma ühegi sümptomita. Samas näiteks bakteriaalne vaginoos soodustab nakatumist sugulisel teel levivatesse infektsioonidesse. 

Tupekuivus 

Postmenopausiealistel naistel väheneb östrogeenide hulk kehas. Seetõttu väheneb ka tupe limaskesta verevarustus ja tupevooluse hulk. Nii on postmenopausieas naiste probleem pigem tupekuivus, mitte (suurenenud) voolus.

Patsiendid võivad kurta pidevat kuivustunnet, kipitust ja/või sügelust tupes, valu ja ebamugavust seksuaalvahekorra ajal.

Nimetatud probleemide ilmnemisel on abiks libestid ja niisutavad küünlad, geelid. Tasub mõelda ka tupekaudse östrogeeni manustamisele kreemi või tablettidena. See parandab tupe limaskesta verevarustust ja elastsust ning vähendab efektiivselt eelnimetatud kaebusi. 

Postmenopausiealiste naiste probleemid 

Kuiv ning ärritunud tupe limaskest on suurenenud mikrovigastuste tekke ohu tõttu vastuvõtlikum erinevatele infektsioonidele, seega võib suurenenud tupevoolust ning erinevaid tupepõletikke esineda ka pärast menstuatsioonide lakkamist. Lisaks eelnimetatud tupe kandidiaasile ja bakteriaalsele vaginoosile on siin tavalised ka bakteriaalsed tupepõletikud, mille tekitajad pärinevad enamasti soolest.

Kindlasti ei tohi ka postmenopausis naistel unustada ära sugulisel teel levivate infektsioonide võimalust! Suurenenud tupevoolus postmenopausis, eriti kui sellega kaasneb sügelus ja ärritustunne ning haavandite, erosioonide teke vulval, vajab kindlasti naistearsti tähelepanu. 

Probiootiliste tupeküünalde kasutamisest 

Apteekides müüakse mitmeid tupeküünlaid, mille koostises on erinevad Lactobacillus’e  tüved, mis lubavad taastada tupe normaalse mikrofloora, vähendada suurenenud voolust, isegi ravida tupepõletikke. Tõepoolest – mõnel preparaadil võivad sellised omadused olla. Samas on uuringuid nende preparaatide efektiivsuse kohta vähe ja olemasolevad puudutavad enamasti mingi konkreetse Lactobacillus’e tüve ja annuseid. Seega ei saa öelda, et kõik vabamüügis saada olevad preparaadid on ühesuguse efektiivsusega.

Üldiselt on käsimüügipreparaadid ohutud, samas on situatsioone, kus näiteks tupe kandidiaasi sarnaste kaebuste ja sümptomite põhjus on just  Lactobacillus’e ülekasvust tingitud tsütolüütiline vaginiit. Sel juhul võibki põhjuseks olla liigne probiootiliste tupeküünalde kasutamine.

Sagedasemad probleemid nende probiootiliste preparaatide kasutamisel võivad aga olla erinevad allergilised nähud või ärritusreaktsioonid teatud ainete suhtes.

Kui patsiendil puuduvad konkreetsed kaebused, ei ole probiootiliste preparaatide tupekaudsel kasutamisel erilist mõtet ega kasu. Aeg-ajalt tasub probiootikumikuure teha juhul, kui erinevad tupepõletikud on sagedased kimbutajad ning muud abinõud pole aidanud. Ent ka siis ei pruugi probiootikumidest abi olla. Hoopis olulisem on kaebuste korral õige diagnoos ning tekitajale vastav ravi! Lisaks võib probiootikume kasutada muidugi ka antibiootikumikuuri ajal, et vähendada näiteks riski tupe seenpõletiku arenguks.

Kokkuvõttes võivad paljud intiimpiirkonna probleemid olla põhjustatud just liigsest geelide, kreemide või lõhnastatud vahendite tarbimisest.

8 nõuannet intiimhügieeniks 

Kui erinevad tupepõletikud kipuvad korduma või kui pidevalt on probleeme suurenenud vooluse ja n-ö ärritusreaktsioonidega, tasuks jälgida alltoodud nõuandeid. Samas tuleb märkida, et kõigil ei pruugi need soovitused aidata ning mõnel naisel ei teki kunagi probleeme, isegi kui ta toimib soovitatule täiesti vastupidiselt.

• Välisuguelundite pesemine üks kord päevas puhta voolava veega. (NB! Vältida tuleb pesemist tupe seest!)
• Vältida lõhnavaid ning värvilisi pesuained välisuguelundite pesemiseks.
• Vältida (lõhnavate) pesukaitsete kasutamist.
• Vältida sünteetilist pesu ning eelistada puuvillast pesu.
• Vältida stringide kasutamist.
• Vältida liiga kitsaste ja sünteetilisest materjalist pükste kandmist.
• Aluspesu pesta võimalusel õrnade pesupulbrite/geelidega.
• Jälgida tampooni kasutamise õigeid põhimõtteid: enne tampooni paigaldamist ning tampooni eemaldamist tuleb pesta käed; tampooni suurus (imamisvõime) tuleks valida vastavalt vereerituse hulgale, s.t suurema voolusega päevadel suuremad, vähema voolusega päevadel väiksemad tampoonid; tampooni ei tohiks tupes hoida rohkem kui neli (kuus) tundi; kindlasti ei tohiks tampooni jätta tuppe kogu ööks; kui kasutada tampoone, siis ööpäeva jooksul peaks olema perioode, kus tampooni ei kasutata (nt öösel); tampoone ei tohi kasutada menstruatsioonivälisel ajal; kui tampoonide või tavapäraste hügieenisidemete kasutamine ei sobi, ei meeldi, on võimalik kasutada ka menstruatsioonianumat.

Täisversioon artiklist ilmus ajakirjas Perearst (september 2016).

Kas see artikkel oli kasulik?