Ärevus, depressioon? 18.04.06 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere! Olen 22 aastane neiu. Räägin enne probleemi kallale asumist veidi endast üldiselt.
Olen ainukene laps oma peres ja kasvanud väikeses maakohas. Peale keskkooli lõppu asusin õppima ülikooli. Sellega seoses ka elama linna. Nüüdseks olen linnas elanud juba 4 aastat. Ülikool sain kenasti lõpetatud, kuid tööd peale kooli lõpetamist oli raske leida. Poole aasta pärast leidsin, kuid mitte oma erialale. Nüüdseks olen tööl käinud 2 kuud (kuigi juba 3 nädalat haiguslehel).
Elan koos oma elukaaslasega, kes on minust 9 aastat vanem. Meie läbisaamine on väga hea, koos elatud 4 aastat.
Iseloomult olen tagasihoidlikumat tüüpi, suures seltskonnas hoian pigem tahaplaanile. Mul pole kunagi palju sõpru olnud. Kuid paar kõige lähedasemat on alati olnud, kellega suudan avatult ja vabalt suhelda. Alati olen ma olnud ka üks suur pabistaja ja tervise pärast muretseja. Tervise pärast muretseja ka põhjusega, kuna mul on lapsepõlves olnud puukentsefaliit, vöötohatis, mitu rasket grippi. Närviline ja ärev olen ka pidevalt olnud (küünte närimine jne.)
Kuid põhiprobleem, millest tahan rääkida, algas umbes kuu aega tagasi. Esialgu tuli öösel läbi une mingi imelik hoog peale. Oli väga segane olek, kõhus keeras, jalad hakksid värisema, süda kloppima. Mõtlesin, et asi on lihtsalt mingis unehäires. Hommikuks oli kõik korras. Läks paar nädalat mööda ja hakkas jälle pihta. Rinnus hakkas valutama, vasakult poolt. Käisin perearstil, kes arvas, et roietevaheline närvipõletik ja kirjutas rohtu (Dolmen oli selle nimi vist). Siis ühel reede õhtul hakkas jälle sama hoog nagu ennem kirjeldatud. Ja terve nädalavahetus oli väga halb olla. Puudus söögiisu, kõhus pidevalt paha, mitte midagi ei tahtnud teha ja koguaeg nutsin väga palju. Esmaspäeval tööle ei läinud ja perearst saatis psühhiaatrile. Hakkasin isegi psühhiaatri juures nutma, halb oli nii füüsiliselt kui vaimselt. Psühhiaater kirjutas Cipralexi, mida esialgu võtsin koos xanaxiga. Nüüdseks läheb juba kolmas nädal rohu võtmisega ja enesetunne on paranenud. (Esimene rohuvõtmisnädal oli ikka väga hull)
Kuigi ärev olen veel ikka ja pidevalt mõtlen, mis minuga toimus.
Mul on isegi tekkinud mõtted, et linnaelu äkki on mind ära tüütanud ja tekkinud on tahtmine maale tagasi elama minna. Võibolla on see põgenemine ja turvalisuse otsimine aga selline soov on tekkinud ja just nüüd hiljuti, kui tervis on parem.
Ja veel...miks ma seda kõike siin kirjutan, kuna psühhiaatri juures on alati selline kiirvisiit, "tere kuidas läheb ja head aega". Alati tunne, et tahetakse mind uksest välja suruda. Tohutu ajanappus lihtsalt...Erapsühhiaatri asja pole veel uurinud ja ei tea kas selleks raha jätkuks üldse. Psühhiaater arvas, et pean rohtu võtma võibolla ainult kuu aega ja siis mõtlema juba lõpetamise peale?? Aga tean, et selliseid rohtusid võetakse minimaalselt 6 kuud ? Kas minu probleem on siis nii kerge, kas peaksin arsti usaldama selles suhtes? Ei tahaks küll, et haigus tagasi tuleb jälle. Igatahes homme lähen ma jälle tööle, kuigi ei tahaks. Sai küll väga pikk jutt, aga ootan mida Teie sellest asjast arvate ja suured tänud juba ette!!!!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Saate sellest ärevusest kindlasti jagu. Aga rohu võtmise kõrval on vajalikud ka muud ettevõtmised. Meenutage minu ristkülik diagonaaliga ning uued "prillid" printsiipi.
Arvan, et ühest kuuajalisest AD kuurist aitab, aga muid tegemisi (harjutusi: sotsiaalsed, kehalised, meelelised-psüühilised, hingelised-emotsionaalsed, vaimusfääri meditasioonid-palved) on ka vaja teha. Ning "uued prillid" e uus hoiak teatud hingevaluküsimuste suhtes on ka vajalik.
vt. minu varasemaid soovitusi, minu harjutus on ka asjakohane.
Head harjutamist,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?