Meeleoluhäired 17.10.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

10 aastat on mul depressioon. Kunagi alustasin ravi, jätsin katki. Nüüd alustasin uuesti, kevadel saab aasta. Pluss on mul ärevushäired. Raviks saan ma sertraliini. Probleem on nüüd selles, et kevadest suve keskele olin ma täiesti normaalne, sain oma mustast august välja ja elu oli lill. Kevadel olin üliaktiivne. Vahepeal olin rahulik. Suve lõpupoole muutusin ma üliaktiivseks, ma võtsin ette nii palju tegemisi, et mul ei olnud tahtmist ega aega enam magadagi, söömisest rääkimata. Läksin trenni, tegin vabatahtlikku tööd, käisin tööl, tegelesin lapsega, olen tugiisik ka ja käin ülikoolis. Enesetunne oli super. Tõepoolest. Ma olin kõikvõimas. Nüüd umbes septembri lõpupoole hakkas ära vajuma. Ma langesin. Langesin nii, nagu kunagi pole olnud. Ma nutan hüsteeriliselt, hoides peast kinni, et ma enam ei mõtleks. Ma olen küllaltki arukas tüdruk, psühhiaatria huvitab mind ennastki väga palju ja RHK 5-s peatükk on mul kodus välja trükitud. Ma tean, et midagi on viltu. Ma ei suuda tegeleda enam mitte millegagi. Ma vedelen voodis päevade kaupa, mu laps on suhteliselt omaette. Ma tunned süüd ja ma tunnen ennast väärtusetuna. Minu meelest ei tohiks selliseid asju mul olla, kui ma ravi saan? Seega, sattusin peale bipolaarsele häirele ja see kõik tundus mulle nii uskumatult tuttav! Kas see on tõesti võimalik? Mul on suur hirm, ma ei taha seda! Aga need kirjeldused... see on uskumatu, maania ajal raha raiskamine, seksuaalne üliaktiivsus, pidev rääkimine... uskumatult täpne. Aga hetkel ma kardan. Sest igapäevaselt mõtlen, et tahaks ikkagi sisse süüa need alprasolaami purkide sisu ja sertraliini, mis mul veel on. Ahjaa, sertraliini võtan ma 100mg päevas. Ma tõesti kardan. Ma tean, et ma olen tugev ja mõistus mul on, aga selline tunne, et ma vahel natuke nagu keeraks ära. Kuidagi nagu vajuks ära sellest reaalsusest ja kardan seda, mida siis teha võin. Selline tunne, et võtan nüüd peast kinni ja karjun ja värisen. Ja räägin iseendaga liiga tihti. Ma tunnen, et see mõistus läheb kuskile minema. Ma tunnen, et mu pea lihtsalt plahvatab. Ma ei ela Tallinnas, aga otsustasin siiski helistada Seewusse, et minna ehk mingi teise arsti juurde, võtsin lõpuks selle julguse kokku. Ärevus oli suur. Minu enda psühhiaater on minu linnas ainukene ja kõik põgenevad tema juurest. Ta naerab minu ärevuskogemuste peale ja see teeb haiget. Helistasin esmaspäeval, aga kuna streik on, siis ei saanud ma midagi. Ja ma nutsin. Sest ma tahtsin abi. Ja ma ei lähe kuskile erakorralisse vastuvõttu valvearsti juurde, sest pealtnäha on ju kõik okei, aga ma muidugi ei tea, millal asi hulluks läheb. Ma lihtsalt tahan endale uut diagnoosi, uuringuid, kui on vaja, ja uusi rohtusid, mis stabiliseeriks minu meeleolusid, sest praegu on mul käsil palju erinevaid tegemisi, mis sõltuvad minust ja ma ei saa neid jätta. Niigi olen ma kõrvale hiilinud, see aga mõjutab oluliselt minu karjääri, sest just oma "hiilgeajal" sain ma uskumatuid pakkumisi ja ma peaksin olema üliõnnelik. Aga kuidas?! Palun aita mind. Anna mulle nõu, mida ma nüüd antud hetkel tegema peaksin. Ma pean end ruttu kokku võtma! Kuidas? Ma kardan.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Meeleolu kõikumised miinuse ja plussi suunas on igal inimesel, aga need jääva teatud raamidesse ja ei sega või ei mõjuta eriti oluliselt igapäevast tööd ja tegemist. See "kiikumine" eri suundades on inimestel erinev.
Kui nüüd arstirohi vajalikuks osutub, siis
1) arstirohi on vaid üks ravi-komponent,
2) harjutused (eelkõige kehalised ja ka minu Palve-Meditatsioon) on samvõrd tähtsad,
3) siis tulevad uued hoiakud, uued prioriteedid.
Diagnoosi las paneb ikkagi eriarst!
Tallinna Psühhiaatriakliinikus on valvearst ja selle jutule saab kiirkorras.
tel 677 18 05 kaudu saab minu vastuvõtule registreerida.
Tegudele!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?