ROFERON-A

Roferon-A on näidustatud järgmiste haiguste raviks:

- Karvrakuline leukeemia.

- Progresseeruv asümptomaatiline Kaposi sarkoom AIDSi-haigetel, kellel CD4 rakkude arv on
üle 250/mm3.

- Kroonilises faasis Philadelphia kromosoom positiivne krooniline müeloidne leukeemia.
Roferon-A ei sobi raviks nendele kroonilist müeloidset leukeemiat põdevatele patsientidele,
kellel on identse HL-antigeeniga (human leukocyte antigen) sugulasi ja kellele on lähitulevikus
planeeritud või võimalik allogeenne luuüdi siirdamine. Ei ole teada, kas sellise näidustuse puhul
on sobiv Roferon-A’d kasutada.

- Naha T-rakuline lümfoom.
Alfa-2a interferoon (Roferon-A) võib avaldada toimet patsientidele, kellel on progresseeruv
haigus ja kes ei allu tavapärasele ravile või kellele see ei sobi.

- Histoloogiliselt ja seroloogiliselt (viiruse replikatsiooni markerid, st HBV DNA- või
HBeAg-positiivsed patsiendid) tõestatud krooniline hepatiit B täiskasvanud patsientidel.

- Histoloogiliselt tõestatud krooniline hepatiit C täiskasvanud patsientidel, kellel on positiivsed
HCV antikehad või HCV RNA ning kellel esineb kõrgenenud alaniinaminotransferaasi (ALT)
tase seerumis ilma kaasneva maksapuudulikkuseta.

1
Alfa-2a interferooni efektiivsus hepatiit C ravis suureneb, kui ravimit kombineerida ribaviriiniga.
Roferon-A’d võib kasutada monoteraapiana vaid juhul, kui esineb ribaviriini talumatus või mõni
vastunäidustus selle ravimi kasutamiseks.

- Follikulaarne mitte-Hodgkini lümfoom.

- Kaugelearenenud neerurakuline kartsinoom.

- Maliigse melanoomi (AJCC II aste: Breslow’ tuumor tihedusega üle 1,5 mm, mis ei ole levinud
lümfisõlmedesse ega nahale) täiendav ravi pärast kirurgilist resektsiooni.

Mitte kõik Roferon-A tugevused ei sobi kasutamiseks kõigi näidustuste korral, mis on märgitud lõigus
4.1. Iga näidustuse puhul tuleb valida soovitatavale annusele vastav Roferon-A tugevus.

KARVRAKULINE LEUKEEMIA

Algannus:
3 miljonit RÜ ööpäevas süstina naha alla 16...24 nädala jooksul. Ravimtalumatuse tekkimisel
vähendatakse ööpäevast annust 1,5 miljoni RÜ-ni ja/või muudetakse raviskeemi, manustades ravimit
3 korda nädalas.

Säilitusannus:
3 miljonit RÜ 3 korda nädalas süstina naha alla. Ravimtalumatuse tekkimisel vähendatakse annust
1,5 miljoni RÜ-ni 3 korda nädalas.

Ravi kestus:
Ravi kestab ligikaudu 6 kuud, enne kui otsustatakse ravi jätkamise üle ravile allunud juhul või ravi
katkestamise üle ravile mitteallunud juhul. Patsiente on ravitud kuni 20 kuud järjest. Ravi optimaalne
kestus karvrakulise leukeemia korral on kindlaks määramata.

Roferon-A minimaalne efektiivne annus karvrakulise leukeemia korral on kindlaks määramata.

KAPOSI SARKOOM AIDSI KORRAL

Roferon-A on näidustatud progresseeruva asümptomaatilise Kaposi sarkoomiga AIDSi-haigete raviks,
kellel CD4 rakkude arv on > 250/mm3. Reageerimine Roferon-A ravile on ebatõenäoline ja seda ei
kasutata nendel AIDSi-haigetel, kellel CD4 rakkude arv on < 250/mm3 või on esinenud
oportunistlikke infektsioone või B-sümptomeid. Optimaalne annustamisskeem siiani puudub.

Roferon-A’d ei kasutata koos proteaasi inhibiitoritega, välja arvatud zidovudiiniga, kuna puuduvad
andmed Roferon-A ja pöördtranskriptaasi inhibiitorite kombineeritud kasutamise ohutuse kohta.

Algannus:
Roferon-A’d süstitakse naha alla ning annust suurendatakse vähemalt 18 miljoni RÜ-ni ja võimalusel
36 miljoni RÜ-ni ööpäevas 10...12 nädala jooksul (18-aastastel ja vanematel patsientidel). Soovitatav
annuse suurendamise skeem on järgmine:

1...3. päev
3 miljonit RÜ ööpäevas;
4...6. päev
9 miljonit RÜ ööpäevas;
7...9. päev
18 miljonit RÜ ööpäevas, ja hea ravimtaluvuse korral:
10...84. päev
36 miljonit RÜ ööpäevas.


2
Säilitusannus:
Roferon-A’d manustatakse nahaaluse süstina 3 korda nädalas patsiendile talutavas maksimaalses
annuses, kuid mitte rohkem kui 36 miljonit RÜ.

AIDSi-puhuse Kaposi sarkoomiga patsiendid, keda raviti Roferon-A’ga annuses 3 miljonit RÜ
ööpäevas, allusid ravile halvemini kui need, kes said ravimit vastavalt eespool toodud soovitustele.

Ravi kestus:
Raviefekti hindamiseks tuleb jälgida muutusi haiguskolletes. Ravi peab kestma 10...12 nädalat, enne
kui otsustatakse ravi jätkamise üle ravile allunud juhul või ravi katkestamise üle ravile mitteallunud
juhul. Ravivastus ilmneb üldjuhul ligikaudu 3 kuu möödumisel ravi algusest. Patsiente on ravitud kuni
20 kuud järjest. Ravivastuse ilmnemisel tuleb ravi jätkata, kuni tuumor ei ole enam sedastatav. Ravi
optimaalne kestus AIDSi-puhuse Kaposi sarkoomi korral on kindlaks määramata.

Märkus:
Roferon-A ravi katkestamisel on sageli täheldatud haiguse taasteket.

KROONILINE MÜELOIDNE LEUKEEMIA

Roferon-A on näidustatud kroonilises faasis oleva Philadelphia kromosoom-positiivse kroonilise
müeloidse leukeemia raviks. Roferon-A ei sobi alternatiivseks raviks kroonilist müeloidset leukeemiat
põdevatele patsientidele, kellel on identse HL-antigeeniga sugulane või kellele on planeeritud või
lähitulevikus võimalik allogeenne luuüdi siirdamine.

60%-l kroonilises faasis CML haigetest saavutatakse Roferon-A’ga eelnevast ravist sõltumatult
hematoloogiline remissioon. Kahel kolmandikul neist patsientidest saavutatakse täielik
hematoloogiline ravivastus hiljemalt 18 kuu jooksul alates ravi algusest.

Erinevalt tsütotoksilisest kemoteraapiast on alfa-2a interferooniga võimalik saavutada püsiv üle
40 kuu kestev ravivastus. Ei ole veel teada, kas Roferon-A on selle näidustuse puhul efektiivne.

Annustamine:
18-aastastele ja vanematele patsientidele manustatakse Roferon-A’d naha alla 8...12 nädala jooksul
järgmiselt:

1...3. päev
3 miljonit RÜ ööpäevas;
4...6. päev
6 miljonit RÜ ööpäevas;
7...84. päev
9 miljonit RÜ ööpäevas.

Ravi kestus:
Ravi peab kestma vähemalt 8 nädalat, soovitavalt 12 nädalat, enne kui otsustatakse ravi jätkamise üle
ravile allunud juhul või ravi katkestamise üle ravile mitteallunud juhul, kui puuduvad muutused
hematoloogilistes parameetrites. Ravile alluvaid patsiente tuleb ravida kuni täieliku hematoloogilise
remissioonini või maksimaalselt 18 kuud. Täieliku hematoloogilise vastuse korral tuleb ravi jätkata
annusega 9 miljonit RÜ ööpäevas (optimaalne annus) või 9 miljonit RÜ 3 korda nädalas (minimaalne
annus), saavutamaks võimaliku lühima ajaga tsütogeneetilist remissiooni. Roferon-A ravi optimaalne
kestus kroonilise müeloidse leukeemia korral on kindlaks määramata, kuigi tsütogeneetilist
remissiooni on saavutatud 2 aastat pärast ravi alustamist.

Roferon-A ohutus, efektiivsus ja optimaalne annus kroonilist müeloidset leukeemiat põdevatel lastel
on kindlaks määramata.

NAHA T-RAKULINE LÜMFOOM (CTCL)

Alfa-2a interferoon (Roferon-A) võib toimida patsientidel, kes põevad progresseeruvat naha
T-rakulist lümfoomi ja kes ei allu tavalisele ravile või ei talu seda.

3

Optimaalne annus on kindlaks määramata.

Algannus:
Roferon-A’d süstitakse naha alla ning annust suurendatakse 18 miljoni RÜ-ni ööpäevas 12 nädala
jooksul (18-aastastel või vanematel patsientidel). Soovitatav annuse suurendamise skeem on järgmine:

1...3. päev 3 miljonit RÜ ööpäevas;
4...6. päev 9 miljonit RÜ ööpäevas;
7...84. päev 18 miljonit RÜ ööpäevas.

Säilitusannus:
Roferon-A’d manustatakse nahaaluse süstina 3 korda nädalas patsiendile sobivas maksimaalses
annuses, kuid mitte üle 18 miljoni RÜ.

Ravi kestus:
Ravi peab kestma 8...12 nädalat, enne kui otsustatakse ravi jätkamise üle ravile allunud juhul või ravi
katkestamise üle ravile mitteallunud juhul. Minimaalne ravikuuri kestus ravile allunud patsiendil peab
olema 12 kuud, muutmaks saavutatud ravitulemust täielikuks ja püsivaks. Patsiente on ravitud kuni
40 kuud järjest. Optimaalne Roferon-A ravi kestus naha T-rakulise lümfoomi korral on kindlaks
määramata.

Hoiatus:
Objektiivset kasvaja reageerimist ravile ei ole täheldatud ligikaudu 40%-l CTCLiga patsientidest.
Osaline vastus on tavaliselt märgatav 3 kuu ja täielik vastus 6 kuu jooksul, kuigi mõnikord võib minna
rohkem kui aasta, enne kui saavutatakse parim vastus.

KROONILINE HEPATIIT B

Roferon-A on näidustatud täiskasvanud patsientide raviks, kellel on histoloogiliselt tõestatud
krooniline hepatiit B ja esinevad viiruse replikatsiooni markerid, st kes on positiivsed HBV DNA või
HBeAg suhtes.

Soovitatav annus:
Optimaalne raviskeem on kindlaks määramata. Tavaline annus on 2,5...5,0 miljonit RÜ/m2 kehapinna
kohta, manustatuna naha alla 3 korda nädalas 4...6 kuu jooksul.

Annust võib korrigeerida vastavalt patsiendi ravimtaluvusele. Kui 3...4 kuud kestnud ravi järel ei ole
paranemist märgata, tuleks kaaluda ravi katkestamist.

Lapsed: kroonilise hepatiit B-ga lastele on manustatud ohutult kuni 10 miljonit RÜ/m2. Ravi
efektiivsus on siiani tõestamata.

KROONILINE HEPATIIT C

ROFERON-A KOMBINATSIOONIS RIBAVIRIINIGA

KORDUVPATSIENDID

Roferon-A’d manustatakse kombinatsioonis ribaviriiniga täiskasvanud patsientidele, kes põevad
kroonilist hepatiit C-d ning on eelnevalt reageerinud monoteraapiale alfa-interferooniga, kuid kellel
on pärast ravi lõppemist tekkinud retsidiivid.

Annustamine:
Roferon-A: 4,5 miljonit RÜ 3 korda nädalas, manustatuna naha alla 6 kuu jooksul.


4
Ribaviriini annustamine:
Ribaviriini annus: 1000...1200 mg ööpäevas kaheks annuseks jaotatuna (üks hommikul koos
hommikusöögiga ja teine koos õhtusöögiga). Ribaviriini annustamine ja manustamisviis, vt ribaviriini
ravimi omaduste kokkuvõtet.

ESMASED PATSIENDID

Alfa-2a interferooni toime hepatiit C ravis suureneb, kui seda kombineerida ribaviriiniga.
Roferon-A’d tuleb üksinda manustada peamiselt juhul, kui haige ei talu ribaviriini või kui see on talle
vastunäidustatud.

Annustamine:
Roferon-A: 3...4,5 miljonit RÜ 3 korda nädalas, manustatuna naha alla vähemalt 6 kuu jooksul. Ravi
jätkatakse veel 6 kuu jooksul patsientidel, kellel on 6 kuu möödudes negatiivne HCV RNA, kes on
infitseeritud 1. genotüübiga ja kellel on kõrge ravieelne viiruse hulk veres.

Ribaviriini annustamine: vt eespool.

Arvesse tuleb võtta muid negatiivseid prognostilisi faktoreid (vanus üle 40 eluaasta, meessugu,
liitelised fibroosid), pikendamaks ravi kestust 12 kuuni.

Patsientidel, kellel ei ilmne 6 kuud kestnud ravi järel mingit viroloogilist vastust (HCV-RNA ei ole
määratav), üldjuhul püsivat viroloogilist vastust ei saada (HCV-RNA ei ole määratav 6 kuud pärast
ravi lõppu).

ROFERON-A MONOTERAAPIA

Roferon-A monoteraapiat kasutatakse peamiselt juhul, kui haige ei talu ribaviriini või on selle
manustamine talle vastunäidustatud.

Algannus:
3...6 miljonit RÜ 3 korda nädalas, manustatuna naha alla 6 kuu jooksul sissejuhatava ravina vastavalt
patsiendi taluvusele. Patsientide puhul, kellel ei ilmne ravivastust 3...4 kuud kestnud ravi järel, tuleb
kaaluda ravi katkestamist.

Säilitusannus:
Patsiendid, kellel on seerumi ALT normaliseerunud ja/või HCV RNA ei ole enam määratav, vajavad
säilitusravina 3 miljonit RÜ Roferon-A’d 3 korda nädalas täiendava 6 kuu või pikema aja jooksul, et
kindlustada täielik ravivastus. Optimaalne ravi kestus on kindlaks määramata, kuid soovitatav on ravi
jätkata vähemalt 12 kuu jooksul.

Märkus:
Enamikul patsientidest, kellel haigus pärast adekvaatset Roferon-A monoteraapiat retsidiveerub,
juhtub see 4 kuu jooksul pärast ravi lõppu.

FOLLIKULAARNE MITTE-HODGKINI LÜMFOOM

Roferon-A pikendab kaugelearenenud follikulaarse mitte-Hodgkini lümfoomi korral haigusvaba progressioonita perioodi, kasutatuna täiendavalt koos CHOP-sarnase kemoteraapiaga. Täiendava
alfa-2a interferoon-ravi toime nende patsientide elulemuse pikendamisel ei ole kindlaks tehtud.

Soovitatav annustamine:
Roferon-A’d manustatakse kombinatsioonis tavapärase kemoteraapiaga (tsüklofosfamiid,
prednisoloon, vinkristiin, doksorubitsiin) 6 miljonit RÜ/m2 naha alla iga 28-päevase ravitsükli
22...26. päeval.


5
KAUGELEARENENUD NEERURAKULINE KARTSINOOM

KOMBINATSIOON VINBLASTIINIGA

Roferon-A ravi kombinatsioonis vinblastiiniga annab tavaliselt ravivastuse ligikaudu 17...26%
patsientidest, aeglustades haiguse progresseerumist ja pikendades kaugelearenenud neerurakulise
kartsinoomiga haigete eluiga.

Soovitatav annustamine:
Roferon-A’d manustatakse naha alla 3 miljonit RÜ 3 korda nädalas esimesel nädalal, 9 miljonit RÜ
3 korda nädalas järgmisel nädalal ja seejärel 18 miljonit RÜ 3 korda nädalas. Vinblastiini
manustatakse veeni vastavalt tootja juhistele annuses 0,1 mg/kg 1 kord 3 nädala jooksul.

Kui haige ei talu Roferon-A manustamist annuses 18 miljonit RÜ 3 korda nädalas, võib annust
vähendada 9 miljoni RÜ-ni 3 korda nädalas.

Ravi peab jätkuma vähemalt 3 kuud, maksimaalselt 12 kuud või kuni haiguse progresseerumiseni.
Täieliku ravivastusega patsientidel võib ravi lõpetada 3 kuud pärast täieliku ravivastuse saavutamist.

KOMBINATSIOON BEVATSIZUMABIGA (AVASTIN)

Soovitatav annustamine:
9 miljonit RÜ süstituna naha alla kolm korda nädalas kuni haiguse progresseerumiseni või kuni
12 kuu vältel. Roferon-A-ravi ohutust ja efektiivsust ei ole hinnatud üle 12 kuu kestnud kasutamise
puhul.
Ravi Roferon-A’ga võib alustada väiksemas annuses (3 või 6 miljonit RÜ), soovitatava annuse
9 miljoni RÜ-ni peab siiski jõudma esimese kahe ravinädala jooksul.
Kui Roferon-A annus 9 miljonit RÜ kolm korda nädalas ei ole talutav, võib annust vähendada
minimaalse annuseni 3 miljonit RÜ kolm korda nädalas.

Roferon-A’d süstitakse pärast Avastin’i infusiooni lõppu. Lisainformatsiooni saamiseks Avastin’iga
kombineeritud kasutamise kohta vt Avastin’i ravimi omaduste kokkuvõte.

KIRURGILISELT EEMALDATUD MALIIGNE MELANOOM

Täiendav ravi Roferon-A väikeste annustega pikendab haigusvaba intervalli patsientidel, kellel pärast
melanoomi (tuumori tihedus üle 1,5 mm) resektsiooni ei esine metastaase lümfisõlmedes ega
kaugmetastaase.

Soovitatav annustamine:
Roferon-A'd manustatakse naha alla annuses 3 miljonit RÜ 3 korda nädalas 18 kuu jooksul, alustades
mitte hiljem kui 6 nädalat pärast operatsiooni. Talumatuse tekkimisel tuleb annust vähendada
1,5 miljoni RÜ-ni 3 korda nädalas.

Roferon-A on vastunäidustatud järgmistel juhtudel:

- anamneesis ülitundlikkus rekombinantse alfa-2a interferooni või lõigus 6.1 loetletud mis tahes
abiaine suhtes;
- olemasolev raske südamehaigus või südamehaigus anamneesis. Otsest kardiotoksilist toimet ei
ole tõestatud, kuid on tõenäoline, et Roferon-A manustamisega kaasnevad sageli ägedad,
mööduvad mürgistusnähud (nt palavik, külmavärinad) võivad viia olemasoleva südamehaiguse
ägenemiseni;
- neeru-, maksa- või luuüdifunktsiooni raske häire;
- epilepsia ja/või kesknärvisüsteemi talitluse häired (vt lõik 4.4);

6
- krooniline hepatiit kaugelearenenud dekompenseeritud maksahaiguse või -tsirroosiga;
- krooniline hepatiit, mille raviks kasutatakse või on hiljuti kasutatud immunosupressiivseid
ravimeid;
- bensüülalkoholi, mis on üks Roferon-A süstelahuse komponent, on harvadel juhtudel seostatud
kuni 3-aastastel lastel võimalikult surma põhjustava mürgistuse ja anafülaktiliste
reaktsioonidega. Seetõttu ei tohi kasutada Roferon-A süstelahust enneaegsete imikute,
vastsündinute, imikute või kuni 3-aastaste laste ravimiseks. Roferon-A lahus sisaldab 10 mg/ml
bensüülalkoholi.

Kombineeritud ravi ribaviriiniga: tutvuge ka ribaviriini kasutamisjuhistega, kui alfa-2a interferooni
manustatakse kombinatsioonis ribaviriiniga kroonilist hepatiit C põdevate patsientide raviks.

Et parandada bioloogiliste ravimpreparaatide kasutamise jälgitavust, tuleb manustatud preparaadi
kaubanduslik nimetus registreerida (või märkida) selgelt patsiendi kaarti.

Roferon-A'd tuleb manustada vastavate haiguste ravis pädeva kvalifitseeritud arsti kontrolli all. Ravi
Roferon-A'ga ja selle tüsistuste ravi on võimalik üksnes vastavate diagnostiliste ja ravivõimaluste
olemasolul.

Patsiente tuleb informeerida mitte ainult ravi kasulikest toimetest, vaid ka võimalikest
kõrvaltoimetest.

Ülitundlikkus: kui ravi ajal Roferon-A’ga või kombineeritud ravi ajal ribaviriiniga tekib
ülitundlikkusreaktsioon, tuleb ravi katkestada ja rakendada otsekohe vajalikke ravivõtteid. Mööduva
lööbe tõttu ei ole vaja ravi katkestada.

Transplantatsiooni (nt neeru või luuüdi siirdamise) järgselt võib terapeutiline immunosupressioon
nõrgeneda, sest interferoonidel on ka immunostimuleeriv toime. Sarnaselt teiste alfainterferoonidega
on Roferon-A’d saavatel patsientidel kirjeldatud transplantaadi äratõukereaktsiooni.

Palavik/infektsioonid: Kuigi palavik võib olla seotud interferoonravi ajal sageli esineva gripitaolise
sündroomiga, tuleb välistada muud püsiva palaviku põhjused, eeskätt rasked infektsioonid
(bakteriaalsed, viirus- ja seeninfektsioonid), eriti neutropeeniaga patsientidel. Ravi ajal alfa-
interferoonidega (sh Roferon-A’ga) on kirjeldatud tõsiste infektsioonide (bakteriaalsete, viirus- ja
seennakkuste) teket. Viivitamatult tuleb alustada sobivat infektsioonivastast ravi ning kaaluda ravi
katkestamist.

Psüühika: patsientidel, kes saavad ravi interferoonidega (sh Roferon-A’ga), võivad ilmneda rasked
psühhiaatrilised kõrvaltoimed. Depressioon, suitsiidimõtted, suitsiidikatsed ja suitsiid võivad esineda
eelneva psüühilise haiguse olemasolul või ilma. Roferon-A’ga ravi saavaid kõiki patsiente tuleb
jälgida depressiooniilmingute suhtes. Enne ravi alustamist tuleb patsiente informeerida depressiooni
võimalikust tekkimisest ning patsiendid peavad otsekohe teatama igasugustest depressiooni nähtudest
või sümptomitest. Sellistel juhtudel tuleks kaaluda psühhiaatrilise ravi rakendamist ja/või
interferoonravi katkestamist.

Aineid tarvitavad/kuritarvitavad patsiendid: HCV infektsiooniga patsientidel, kes on samaaegselt
ainete (alkohol, kanep jms) tarbijad, on suurem risk psühhiaatriliste häirete või juba olemasolevate
psühhiaatriliste häirete ägenemise tekkeks alfainterferoonravi ajal. Kui nendel patsientidel peetakse
vajalikuks ravi alfainterferooniga, tuleb enne ravi alustamist hoolikalt hinnata kaasnevate
psühhiaatriliste haiguste olemasolu ja muude ainete tarvitamise potentsiaali ning neid piisavalt ohjata.
Vajadusel tuleb patsiendi hindamisel, ravimisel ja jälgimisel kaaluda interdistsiplinaarset lähenemist
(sh psühhiaater või sõltuvushäirete spetsialist). Patsiente tuleb ravi ajal ja isegi pärast ravi lõppu
hoolikalt jälgida. Psühhiaatriliste häirete või ainete tarvitamise taasilmnemisel või tekkimisel on
soovitatav varajane sekkumine.

7

Silmad: nagu ka teiste interferoonide puhul, on Roferon-A’ga ravi järgselt teatatud retinopaatiast,
sealhulgas võrkkesta verevalumid, eksudaatidest („vatitupsud“), papillödeemist, võrkkestaarteri või
-veeni tromboosist ja nägemisnärvi neuropaatiast, mille tagajärjel võib tekkida nägemise kaotus.
Silmade uuring tuleb teha kõikidele patsientidele, kelle kaebusteks on nägemise langus või kaotus.
Kuna need silmakahjustused võivad tekkida seoses muude haigusseisunditega, soovitatakse
suhkurtõve või hüpertensiooniga patsientidele teha silmade kontroll enne Roferon-A monoteraapia või
ribaviriiniga kombinatsioonravi alustamist. Roferon-A monoteraapia või kombineeritud ravi
ribaviriiniga tuleb katkestada patsientidel, kellel tekivad uued või süvenevad nägemishäired.

Endokriinsüsteem: hüperglükeemiat on Roferon-A’ga ravi ajal täheldatud harva. Kõigil patsientidel,
kellel ilmnevad hüperglükeemia sümptomid, tuleb mõõta vere glükoosisisaldust ja jälgida seda
pidevalt. Suhkurtõbe põdevatel patsientidel võib vajalikuks osutuda diabeedi raviskeemi
korrigeerimine.

Neeru-, maksa- või luuüdifunktsiooni kerge kuni keskmise raskusega häire korral tuleb hoolikalt
jälgida nende elundite funktsioone.

Maksafunktsioon: harvadel juhtudel on tekkinud kahtlus, et alfa-interferoon põhjustab hepatiiti
põdevatel patsientidel eelnevalt olemasoleva autoimmuunhaiguse ägenemist. Seetõttu peab olema
ettevaatlik autoimmuunhaiguse anamneesiga hepatiidipatsientide ravimisel. Kui neil patsientidel
ilmnevad maksafunktsiooni häired, tuleb kaaluda autoantikehade määramist ja vajadusel ravi
katkestada.

Luuüdi supressioon: eriti ettevaatlik tuleb olla Roferon-A manustamisel raske müelosupressiooniga
patsientidele - ravim pärsib luuüdi, põhjustades leukotsüütide, eriti granulotsüütide ja trombotsüütide
arvu, harvem hemoglobiinisisalduse vähenemist. See suurendab infektsiooni või verejooksu ohtu.
Seetõttu tuleb patsiente vastavate muutuste suhtes põhjalikult jälgida ning regulaarselt teha
vereanalüüse enne ravi algust ja perioodiliselt ravi ajal.

Autoimmuunsus: alfainterferoonravi ajal on teatatud erinevate autoantikehade tekkest.
Autoimmuunhaigused avalduvad interferoonravi ajal kliiniliselt sagedamini vastava eelsoodumusega
inimestel. Olemasoleva autoimmuunhaiguse või selle anamneesiga patsiente tuleb jälgida nendele
häiretele viitavate sümptomite suhtes, samuti on soovitatav autoantikehade ja TSH taseme määramine.

Roferon-A’d ei soovitata kasutada laste raviks, kuna ravimi ohutus ja efektiivsus lastel ei ole kindlaks
tehtud.

Kroonilist hepatiit B või hepatiit C põdevatel patsientidel, kes saavad hemodialüüsi või kellel on
hemofiilia või kes on nakatunud HI-viirusega, ei ole ravimi efektiivsust tõestatud.

Käesolev ravim sisaldab vähem kui 1 mmol naatriumit (23 mg) 0,5 ml kohta, s.o põhimõtteliselt
"naatriumivaba".

Kombineeritud ravi ribaviriiniga: tutvuge ka ribaviriini kasutamisjuhistega, kui alfa-2a interferooni
manustatakse kombinatsioonis ribaviriiniga kroonilist hepatiit C põdevatele patsientidele.

HIV koinfektsiooniga ja aktiivset retroviirusevastast ravi (Highly Active Anti-Retroviral Therapy,
HAART) saavatel patsientidel võib olla suurem risk laktatsidoosi tekkeks. Roferon-A ja ribaviriini
lisamisel HAART ravile peab olema ettevaatlik (vt ribaviriini ravimi omaduste kokkuvõte).

HAART ravi saavatel koinfektsiooni ja kaugelearenenud tsirroosiga patsientidel võib olla suurem risk
maksa dekompensatsiooni tekkeks ja surmaks. Ainult alfainterferoonide või alfainterferoonide ja
ribaviriini kombinatsiooni lisamisel võib vastav risk nendel patsientidel veelgi suureneda.


8

Kuna alfainterferoonid muudavad raku ainevahetust, võivad nad muuta ka teiste ravimite toimet. Ühes
väikeses uuringus ilmnes Roferon-A toime spetsiifilistele mikrosomaalsetele ensüümsüsteemidele.
Nende leidude kliiniline tähtsus ei ole teada.

Alfainterferoonid võivad mõjutada oksüdatiivseid ainevahetusprotsesse; sellega tuleb arvestada
nimetatud teel metaboliseeruvate ravimite samaaegsel määramisel. Spetsiifiline informatsioon seni
puudub.

Roferon-A võib aeglustada teofülliini kliirensit.

Kuna Roferon-A mõjutab kesknärvisüsteemi funktsioone, võib tsentraalse toimega ravimite
samaaegsel manustamisel esineda koostoimeid. Interferoonid võivad suurendada eelnevalt või
samaaegselt manustatud ravimite neurotoksilist, hematotoksilist või kardiotoksilist toimet.

Kombineeritud ravi ribaviriiniga: tutvuge ka ribaviriini kasutamisjuhistega, kui alfa-2a interferooni
manustatakse kombinatsioonis ribaviriiniga kroonilist hepatiit C põdevate patsientide raviks.

Neeruvähiga patsientidel läbi viidud kontrollitud kliinilise uuringu tulemused näitasid, et
bevatsizumab (Avastin) ei avalda olulist mõju alfa-2a interferoon (Roferon-A) farmakokineetikale.

Roferon-A ravi saavad mees- ja naispatsiendid peavad kasutama efektiivseid rasestumisvastaseid
vahendeid. Roferon-A kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Soovitatud kliinilisest
annusest tunduvalt suuremate annuste manustamisel reesusahvidele tiinuse esimesel ja teisel
kolmandikul täheldati iseeneslikke aborte esilekutsuvat toimet (vt lõik 5.3). Kuigi loomkatsetest ei ole
ilmnenud ravimi teratogeenset toimet, ei saa välistada kahjulikku toimet lootele ravimi kasutamisel
raseduse ajal. Roferon-A'd tohib raseduse ajal kasutada üksnes juhul, kui selle kasulik toime naisele
ületab võimaliku ohu lootele.

Ei ole teada, kas ravim eritub inimese rinnapiima. Tuleb otsustada kas ajutiselt katkestada imetamine
või lõpetada ravimi kasutamine, kaaludes ravimi olulisust emale.

Kombineeritud ravi ribaviriiniga kroonilise hepatiit C-ga patsientidel
Kõikidel ribaviriiniga kokku puutunud loomaliikudel on demonstreeritud olulisi teratogeenseid ja/või
embrüotoksilisi toimeid. Rasedatel on ribaviriinravi vastunäidustatud. Peab olema äärmiselt
ettevaatlik, et Roferon-A'd koos ribaviriiniga saavad naispatsiendid või meespatsientide partnerid ei
rasestuks. Viljastumisvõimelises eas naispatsiendid ja nende partnerid peavad mõlemad ravi ajal ja
4 kuu jooksul pärast ravi lõppu kasutama tõhusaid rasestumisvastaseid vahendeid. Meespatsiendid ja
nende naispartnerid peavad mõlemad kasutama tõhusaid rasestumisvastaseid vahendeid ravi ajal ja
7 kuu jooksul pärast ravi lõppu. Palun tutvuge ribaviriini ravimi omaduste kokkuvõttega.

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.
Kuid sõltuvalt annusest ja manustamisskeemist ning patsiendi individuaalsest tundlikkusest võib
Roferon-A aeglustada reaktsioonikiirust, avaldades mõju autojuhtimise ja liikuvate mehhanismide
käsitsemise võimele.

Kombineeritud ravi ribaviriiniga: tutvuge ka ribaviriini kasutamisjuhistega, kui alfa-2a interferooni
manustatakse kombinatsioonis ribaviriiniga kroonilist hepatiit C põdevate patsientide raviks.


9
Järgmised andmed kõrvaltoimete kohta põhinevad informatsioonil, mis on saadud erinevate (sageli
eelnevale ravile resistentsete ja kaugelearenenud) pahaloomuliste kasvajate või kroonilise hepatiit B
ja hepatiit C patsientide ravi kogemustest.

Ligikaudu kahel kolmandikul vähihaigetest tekkis isutus ja pooltel iiveldus. Kardiovaskulaarseid ja
pulmonaalseid häireid täheldati ligikaudu viiendikul vähihaigetest ja nendeks olid mööduv
hüpotensioon, hüpertensioon, tursed, tsüanoos, südame rütmihäired, südamepekslemine ja valu
rindkeres. Enamik vähihaigeid said ravi annustega, mis olid märkimisväärselt suuremad praegu
soovitatavast annusest. See võib seletada kõrvaltoimete suuremat esinemissagedust ja raskust selles
patsientide rühmas, võrreldes patsientidega, kellel oli hepatiit B, kus kõrvaltoimed on enamasti
mööduva iseloomuga ning ravieelne seisund taastub 1...2 nädala jooksul pärast ravi lõpetamist.
Patsientidel, kellel on hepatiit B, täheldati kardiovaskulaarseid häireid väga harva. Hepatiit B-ga
patsientidel annavad maksaensüümide aktiivsuse muutused tavaliselt märku patsiendi kliinilise
seisundi paranemisest.

Enamikel patsientidel tekkisid gripitaolised sümptomid: väsimus, palavik, külmavärinad, isutus,
lihasvalu, peavalu, liigesvalu ja higistamine. Nimetatud ägedaid kõrvaltoimeid on üldjuhul võimalik
vähendada või kõrvaldada samaaegse paratsetamooli manustamisega. Kõrvaltoimetel on tendents
väheneda ravi jätkudes või seoses annuse vähendamisega, ehkki kestev ravi võib põhjustada letargiat,
asteeniat ja väsimust.

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras:

Organsüsteem
Väga sage
Sage
Aeg-ajalt
Harv
Väga harv
Teadmata (ei saa
(≥ 1/10)
(≥ 1/100
(≥ 1/1000
(≥ 1/10 000
(< 1/10 000)
hinnata
kuni < 1/10)
kuni < 1/100)
kuni < 1/1000)
olemasolevate
andmete alusel)
Infektsioonid ja



Pneumoonia


infestatsioonid
Herpes simplex1
Vere ja
Leukopeenia
Trombotsüto-

Agranulotsütoos
Idiopaatiline
Neutropeenia
lümfisüsteemi
peenia
Hemolüütiline
trombotsüto-
häired2
Aneemia
aneemia
peeniline purpur
Immuun-



Autoimmuun-
Sarkoidoos
Transplantaadi
süsteemi häired
häire
äratõuke-
Ägedad
reaktsioon†
ülitundlikkus-

reaktsioonid3
Endokriin-



Hüpotüreoidism


süsteemi häired
Hüpertüreoidism
Kilpnäärme-
funktsiooni häired
Ainevahetus- ja
Isutus

Dehüdratsioon
Suhkurtõbi
Hüpertriglütse-

toitumishäired
Iiveldus
Elektrolüütide
Hüperglükeemia
rideemia
Ebaoluline
tasakaaluhäired
Hüperlipideemia
hüpokaltseemia

Psühhiaatrilised


Depressioon
Suitsiid


häired
Ärevus
Suitsiidikatse
Vaimse seisundi Suitsiidimõtted
muutused
Segasusseisund
Käitumishäired
Närvilisus
Mäluhäired
Unehäired
Närvisüsteemi
Peavalu
Maitsehäire
Neuropaatia
Kooma
Entsefalopaatia

häired
Pearinglus
Tserebrovasku-
Hüpesteesia
laarne episood
Paresteesia
Krambid
Treemor
Mööduv
Somnolentsus
erektsioonihäire

10
Silma


Nägemishäired
Isheemiline
Võrkkestaarteri

kahjustused
Konjunktiviit
retinopaatia
tromboos

Nägemisnärvi
neuropaatia
Võrkkesta
hemorraagia
Võrkkestaveeni
tromboos
Võrkkesta
eksudaadid
Retinopaatia
Papillödeem
Kõrva ja


Vertiigo



labürindi
kahjustused
Südame häired

Südame

Südameseiskus


rütmihäired4
Müokardiinfarkt
Südame-
Kongestiivne
pekslemine
südame-
Tsüanoos
puudulikkus
Kopsuturse
Vaskulaarsed


Hüpertensioon
Vaskuliit


häired
Hüpotensioon
Respiratoorsed,



Hingeldus


rindkere ja
Köha
mediastiinumi
häired
Seedetrakti
Kõhulahtisus
Oksendamine

Pankreatiit
Peptilise

häired
Kõhuvalu
Soolestiku
haavandi
Iiveldus
motoorikahäired
ägenemine
Suukuivus
Kõhukinnisus
Seedetrakti
Düspepsia
verejooks
Kõhupuhitus
(mitte-eluohtlik)
Maksa ja



Maksa-


sapiteede häired
puudulikkus
Hepatiit
Maksafunktsiooni
häired
Naha ja
Alopeetsia5

Psoriaas6
Lööve


nahaaluskoe
Suurenenud
Sügelus
Kuiv nahk
kahjustused
higistamine
Ninaverejooks
Limaskestade
kuivus
Ninavoolus
Lihas-skeleti ja
Lihasvalu


Süsteemne


sidekoe
Liigesvalu
erütematoosne
kahjustused
luupus
Artriit
Neerude ja


Proteinuuria
Äge neeru-


kuseteede
Rakkude arvu
puudulikkus7
häired
suurenemine
Neerukahjustus
uriinis
Üldised häired
Gripitaoline
Rindkerevalu


Süstekoha

ja manustamis-
haigus
Tursed
nekroos
koha
Söögiisu langus
Süstekoha
reaktsioonid
Palavik
reaktsioon
Külmavärinad
Väsimus

11
Uuringud

Kehakaalu
ALAT
Vere kreatiniini-


langus
aktiivsuse
sisalduse

suurenemine
suurenemine
Transaminaa-
Vere
side aktiivsuse
uureasisalduse
suurenemine
suurenemine
Alkaalse
Vere bilirubiini-
fosfataasi
sisalduse
aktiivsuse
suurenemine
suurenemine
Vere kusihappe-
veres
sisalduse
suurenemine
LDH sisalduse
suurenemine
veres

1(sealhulgas herpes labialis’e ägenemine)
2Müelosupressiooniga patsientidel täheldati sagedamini trombotsütopeeniat ja hemoglobiinisisalduse vähenemist.
Rasked hematoloogilised kõrvalekalded normaliseerusid ravieelse tasemeni tavaliselt 7...10 päeva jooksul pärast
Roferon-A ravi lõpetamist.
3(nt urtikaaria, angioödeem, bronhospasm ja anafülaksia)
4sealhulgas atrioventrikulaarne blokaad
5(pöörduv ravi lõpetamise järgselt; juuste väljalangemine võib jätkuda mitmeid nädalaid pärast ravi lõppu)
6psoriaasi ägenemine või teke
7(peamiselt neeruhaigusega vähihaigetel)
† tuvastatud turuletuleku järgselt

Harva on alfainterferoone (sh Roferon-A), mida kasutatakse monoteraapiana või kombinatsioonis
ribaviriiniga, seostatud pantsütopeenia ning väga harva aplastilise aneemia tekkega.

Mõnel patsiendil võivad tekkida neutraliseerivad antikehad interferoonide vastu. Teatud haiguste
(vähk, süsteemne erütematoosne luupus, herpes zoster) korral võivad inimese leukotsütaarse
interferooni vastased antikehad moodustuda spontaanselt ka neil, kellele ei ole eksogeenset
interferooni kunagi manustatud. Antikehade tekke kliiniline tähtsus ei ole täielikult välja selgitatud.

Kliinilistes uuringutes, kus kasutati temperatuuril 25°C hoitud lüofiliseeritud Roferon-A’d, on
avastatud Roferon-A vastaste neutraliseerivate antikehade teke ligikaudu ühel viiendikul patsientidest.
Ravile reageerinud hepatiit C-ga patsientidel, kellel tekivad neutraliseerivad antikehad, on täheldatud
ravivastuse kadumist ravi ajal või selle kadumist varem kui patsientidel, kellel neid antikehi ei teki.
Muid Roferon-A vastaste antikehade olemasolu kliinilisi tagajärgi ei ole dokumenteeritud. Antikehade
tekke kliiniline tähtsus ei ole veel täielikult selge.

Andmeid neutraliseerivate antikehade tekke kohta ei ole saadud kliinilistest uuringutest, kus kasutati
temperatuuril 4°C hoitud lüofiliseeritud Roferon-A’d või Roferon-A süstelahust. Hiirte mudelil
suureneb aja jooksul lüofiliseeritud Roferon-A suhteline immunogeensus, kui materjali hoitakse
temperatuuril 25°C; sellist immunogeensuse suurenemist ei täheldata juhul, kui lüofiliseeritud
Roferon-A’d hoitakse temperatuuril 4°C, soovitatud säilitamistingimustel.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamise kohta teated puuduvad, kuid interferooni suurte annuste korduv manustamine võib
põhjustada sügavat letargiat, väsimust, masendust ja koomat. Sellisel juhul tuleb patsient jälgimiseks
hospitaliseerida ja rakendada vastavat toetavat ravi.


12
Patsiendid, kellel Roferon-A manustamine on põhjustanud raskeid reaktsioone, paranevad ravi
katkestamisel vastava toetava raviga tavaliselt mõne päeva jooksul. Kliinilistes uuringutes on koomat
täheldatud 0,4% vähihaigetest.

Farmakoterapeutiline rühm:
Immunostimulaatorid, interferoonid,
ATC-kood: L03AB04.

Roferon-A omab paljusid nn inimese naturaalsete alfainterferoonpreparaatide toimeid. Roferon-A
avaldab viirusvastast toimet, kutsudes esile raku resistentsuse viirusinfektsioonide suhtes ning
moduleerides immuunsüsteemi toimemehhanisme viiruste neutraliseerimiseks või viiruste poolt
nakatatud rakkude eliminatsiooniks. Roferon-A kasvajavastase toime põhimehhanism on teadmata.
Samas on Roferon-A’ga ravitud inimese kasvajarakkudes kirjeldatud erinevaid muutusi: HT 29
rakkudes täheldati DNA-, RNA- ja valgusünteesi olulist vähenemist. Kindlaks on tehtud ravimi
antiproliferatiivne toime paljude inimesel esinevate kasvajate suhtes in vitro ning kasvu pärssiv toime
mõnede nude-hiirtele siirdatud inimese kasvajarakkude suhtes. In vivo on testitud
immuunpuudulikkusega nude-hiirtele siirdatud inimese teatud kasvajarakkude tundlikkust Roferon-A
suhtes. Roferon-A in vivo antiproliferatiivset toimet on uuritud järgmistel kasvajatel: rinnanäärme
kartsinoom, umbsoole adenokartsinoom, käärsoole kartsinoom ja eesnäärme kartsinoom.
Antiproliferatiivse aktiivsuse aste varieerub.

Erinevalt teistest inimese valkudest on paljud alfa-2a interferooni toimed osaliselt või täielikult
pärsitud, kui neid testitakse teistel loomaliikidel. Siiski täheldati lehmarõugeviiruse vastase aktiivsuse
indutseerumist reesusahvidel, keda oli enne ravitud alfa-2a interferooniga.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Karvrakuline leukeemia
Roferon-A terapeutilist toimet karvrakulise leukeemia ravis on demonstreeritud ulatuslikus
218 patsiendiga uuringus, kus 174 patsiendil hinnati ravimi toimet pärast 16...24 ravinädalat.
Ravitoimet täheldati 88%-l patsientidest (täielik ravivastus 33%, osaline ravivastus 55%).

Kaposi sarkoom AIDSi korral
Roferon-A toimet Kaposi sarkoomi ravis hinnati 364 patsiendil, kes said 3...54 miljonit RÜ ööpäevas.
Objektiivne ravivastus oli annusega seotud, jäädes vahemikku 14...50%; parim üldine ravitoime
saavutati ööpäevase annusega 36 miljonit RÜ (13,3% täielik ravivastus, 12,2% osaline ravivastus).
Kõrge ravieelne CD4 lümfotsüütide arv oli soodne prognostiline faktor; Roferon-A ravile reageeris
46% patsientidest, kellel CD4 rakkude arv oli > 400/mm3. Reageerimine Roferon-A ravile oli
elulemuse tähtsaim prognostiline tegur.

Krooniline müeloidne leukeemia (CML)
Roferon-A toimet hinnati 226 kroonilises faasis CMLiga patsiendil ja seda võrreldi 109 kemoteraapiat
(hüdroksüuureat või busulfaani) saanud patsiendiga. Mõlema grupi patsientidel olid diagnoosimise
hetkel soodsad tunnused (blaste veres alla 10%) ning interferoonravi alustati 6 kuu jooksul pärast
diagnoosimist. Kroonilises faasis CMLiga patsientidest saavutab interferoonravi tulemusel
hematoloogilise ravivastuse sama paljudel patsientidel (85...90%) kui standardsete keemiaravi
skeemide puhul. Lisaks täheldati Roferon-A’ga ravitud patsientidest 8%-l täielikku tsütogeneetilist
ravivastust ja 38%-l osalist tsütogeneetilist ravivastust võrreldes 9% osalise tsütogeneetilise
ravivastusega kemoteraapia ajal. Aeg leukeemia kroonilise faasi progresseerumisest blastse faasini oli
pikem Roferon-A grupis (69 kuud) kui tavalise kemoteraapia grupis (46 kuud) (p < 0,001) nagu ka
keskmine üldine elulemus (72,8 kuud vs 54,5 kuud, p = 0,002).


13
Naha T-rakuline lümfoom (CTCL)
Roferon-A toimet hinnati 169 CTCLiga patsiendil, kellest enamik (78%) olid standardravi suhtes
resistentsed või kellel oli pärast seda tekkinud retsidiiv. 85 uuritud patsiendi seas oli üldine
reageerimine ravile 58% (20% täielik ravivastus, 38% osaline ravivastus). Ravile reageerisid erinevas
staadiumis haigusega patsiendid. Täieliku ravivastuse keskmine kestus ravi algusest oli 22 kuud, 94%
täieliku ravivastusega patsientidest olid remissioonis 9 kuu möödumisel.

Krooniline hepatiit B
Roferon-A toimet kroonilise hepatiit B ravis hinnati uuringutes, kus osales üle 900 patsiendi. Määrava
tähtsusega kontrollitud uuringus randomiseeriti 238 patsienti nelja gruppi: patsiendid said kas
2,5 miljonit RÜ/m2, 5,0 miljonit RÜ/m2, 10 miljonit RÜ/m2 Roferon-A‘d kolm korda nädalas või ei
saanud üldse ravi. Ravi kestis 12...24 nädalat, sõltuvalt ravivastusest, st HBeAg ja HBV DNA
kadumisest seerumist. Patsiente jälgiti kuni 12 kuud pärast ravi lõppu. Püsiva ravivastuse osas
[hepatiit B e-antigeeni (HBeAg) ja hepatiit B viiruse DNA (HBV DNA) kliirens] täheldati ravi saanud
ja mittesaanud patsientide vahel statistiliselt olulist erinevust (37% vs 13%). Ravivastuse erinevused
erinevate annusegruppide vahel ei omanud statistilist tähtsust (33%, 34% ja 43% vastavalt 2,5; 5,0 ja
10,0 miljonit RÜ/m2 grupis). Seroloogilist ja viroloogilist ravivastust seostati maksa histoloogilise
leiu märkimisväärse paranemisega pärast 12-kuulist ravivaba jälgimisperioodi.

Krooniline hepatiit C
Roferon-A toimet kroonilise hepatiit C ravis hinnati 1701 patsiendil, kellest 130 olid platseebot
saavad kontrollisikud. Soovitatavate annuste kasutamisel viib Roferon-A täieliku biokeemilise
ravivastuse saavutamiseni kuni 85% patsientidest; ravivastus püsis vähemalt 6 kuud pärast ravi, jäädes
vahemikku 11...44% sõltuvalt haiguse ravieelsetest tunnustest, interferooni annusest ja ravi kestusest.
Biokeemilist ravivastust Roferon-A-le seostatakse maksahaiguse olulise paranemisega, mida on
näidanud ravieelselt ja -järgselt võetud maksabiopsia preparaadid. Nendel patsientidel, kellel
ravivastus on püsinud 3...6 kuud pärast ravi lõppu, on kirjeldatud ravitoime püsimist kuni 4 aasta
jooksul.

Alfa-2a interferooniga monoteraapia ja ribaviriiniga kombinatsiooni terapeutilist toimet võrreldi
randomiseeritud kliinilises topeltpimeuuringus esmastel (eelnevalt mitteravitud) ja retsidiiviga
patsientidel viroloogiliselt, biokeemiliselt ja histoloogiliselt dokumenteeritud kroonilise hepatiit C-ga.
Kuus kuud pärast ravi lõppu hinnati püsivat biokeemilist ja viroloogilist ravivastust ning
histoloogilise leiu paranemist.

Retsidiiviga patsientidel täheldati püsiva viroloogilise ja biokeemilise ravivastuse statistiliselt olulist
10-kordset suurenemist (4%-lt 43%-ni; p < 0,01). Kombineeritud ravi kasulik toime väljendus ka
ravivastuse osas HCV genotüübi või viiruse hulga algväärtuse suhtes. Kuigi püsiv ravivastus oli HCV
genotüüp-1-ga patsientidel madalam kui üldpopulatsioonis (ligikaudu 30% vs 0% monoteraapia
grupis), on selle patsientide grupi puhul eriti oluline ribaviriini ja alfa-2a interferooni
kombineerimine. Lisaks oli kombineeritud ravi puhul enam väljendunud histoloogilise leiu
paranemine.
Esmastel patsientidel teostatud väikeses uuringus täheldati soodsaid tulemusi alfa-2a interferooni
(3 miljonit RÜ 3 korda nädalas) kombineerimisel ribaviriiniga.

Täiendava informatsiooni saamiseks ribaviriini farmakodünaamiliste omaduste kohta tutvuge palun
ribaviriini ravimi omaduste kokkuvõttega.

Follikulaarne mitte-Hodgkini lümfoom
Roferon-A toimet täiendava ravina tsütotoksilisele kemoteraapiale (tsüklofosfamiid, vinkristiin,
prednisoloon ja doksorubitsiin) hinnati 122 kliiniliselt agressiivse madala või keskmise
diferentseerumisastmega mitte-Hodgkini lümfoomiga patsiendil ja seda võrreldi 127 sama
kemoteraapiat saava kontrollisikuga. Mõlema raviskeemi puhul saavutati võrreldavad objektiivsed
ravivastused, kuid Roferon-A’d sisaldav skeem on efektiivsem ravitoime kadumiseni kuluva aja
(p < 0,001) ja täieliku ravivastuse kestuse (p < 0,003) pikendamisel.


14
Neerurakuline kartsinoom
Kombinatsioon vinblastiiniga
Roferon-A ja vinblastiini kombinatsiooni efektiivsust võrreldi vinblastiini monoteraapiaga. Roferon-A
ja vinblastiini kombinatsioon on lokaalselt kaugelearenenud või metastaseerunud neerurakulise
kartsinoomi ravis efektiivsem kui vinblastiini monoteraapia. Keskmine elulemus oli Roferon-A ja
vinblastiini kombinatsiooni saanud 79 patsiendil 67,8 nädalat ja vinblastiini saanud 81 patsiendil
37,8 nädalat (p = 0,0049). Üldine ravile reageerimine oli kombineeritud ravi saanud patsientide seas
16,5% ja monoteraapiat saanud patsientidel 2,5% (p = 0,0025).

Kombinatsioon bevatsizumabiga (Avastin)
Keskses III faasi uuringus võrreldi bevatsizumabi ja alfa-2a interferooni kombinatsiooni (N=327)
platseebo ja alfa-2a interferooni kombinatsiooniga (N=322), mida kasutati esmavaliku ravina
kaugelearenenud ja/või metastaatilise neerurakulise kartsinoomi ja eemaldatud neeruga patsientidel.

Tabel 1: Uuringu BO17705 efektiivsuse tulemused

Parameeter
Pbo + IFN
Bv + IFN
Riskisuheα
p-väärtus
(mediaanväärtus)
N = 322
N = 327
Üldine elulemus
21,3 kuud
23,3 kuud
0,91
p = 0,3360 β
(0,76...1,10)
Progressioonivaba
5,4 kuud
10,2 kuud
0,63
p < 0,0001 β
elulemus
(0,52…0,75)
Üldine ravivastuse määr γ
12,8%
31,4%
N/A
p < 0,0001 δ

α - määratud kindlaks 95% usaldusvahemikuga.
β - p-väärtus saadi logaritmilist astaktesti kasutades
γ - referentspopulatsiooni moodustasid ravieelselt mõõdetava haigusega patsiendid [ITT N=289/306]
δ - p-väärtus saadi χ2 testi kasutades

Kirurgiliselt eemaldatud maliigne melanoom
Roferon-A toimet primaarse nahamelanoomiga patsientidel (tuumori tihedus üle 1,5 mm, puudus levik
lümfisõlmedesse) hinnati suures randomiseeritud uuringus, kus osales 253 patsienti, kes said
Roferon-A‘d annuses 3 miljonit RÜ 3 korda nädalas 18 kuu jooksul, võrreldes 246 ravi mittesaanud
kontrollisikuga. Pärast keskmist 4,4-aastast jälgimisperioodi täheldati retsidiivivaba perioodi olulist
pikenemist (p = 0,035) Roferon-A ravi saanud patsientidel ei täheldatud samas kontrollisikutega
võrreldes statistiliselt olulist erinevust üldise elulemuse osas (p = 0,059). Üldine ravitoime oli
retsidiivi riski 25% vähenemine.

Alfa-2a interferooni kontsentratsioonid seerumis olid nii tervetel vabatahtlikel kui vähihaigetel
individuaalselt väga erinevad. Roferon-A farmakokineetika loomadel (ahvid, koerad ja hiired) oli
sarnane inimesega. Roferon-A farmakokineetika inimesel oli lineaarne annusevahemikus
3...198 miljonit RÜ. Tervel inimesel oli alfa-2a interferooni poolväärtusaeg pärast 36 miljoni RÜ
veeni manustamist 3,7...8,5 tundi (keskmine 5,1 tundi), jaotusruumala 0,223...0,748 l/kg (keskmine
0,4 l/kg) ja kogukliirens 2,14...3,62 ml/min/kg (keskmine 2,79 ml/min/kg). Pärast 36 miljoni RÜ
manustamist lihasesse jäi maksimaalne kontsentratsioon seerumis vahemikku
1500...2580 pikogrammi/ml (keskmine 2020 pikogrammi/ml) ja saabus keskmiselt 3,8 tunni pärast
ning pärast 36 miljoni RÜ naha alla manustamist vahemikku 1250...2320 pikogrammi/ml (keskmine
1730 pikogrammi/ml) ja saabus keskmiselt 7,3 tunni pärast.

Pärast lihasesse või naha alla manustamist imendub üle 80% annusest.

Alfa-2a interferooni farmakokineetika oli pärast ühekordset lihasesisest manustamist metastaseerunud
vähiga või kroonilise hepatiit B-ga patsientidel sarnane tervete vabatahtlikega.

15
Seerumikontsentratsiooni annusest sõltuvat suurenemist täheldati kuni 198 miljoni RÜ annuse
ühekordse manustamise järgselt. Alfa-2a interferooni jaotumise ja eritumise muutusi ei täheldatud
ravimi kaks korda ööpäevas (0,5...36 miljonit RÜ), üks kord ööpäevas (1...54 miljonit RÜ) või kolm
korda nädalas (1...136 miljonit RÜ) manustamisel kuni 28 päeva jooksul. Eritumine toimub peamiselt
neerude kaudu. Metabolismi maksas ja järgnevat eritumist sapiga peetakse Roferon-A vähemtähtsaks
eliminatsiooniteeks.

Roferon-A manustamine lihasesse üks või enam korda ööpäevas kuni 28 päeva jooksul viis mõnel
metastaseerunud vähiga haigel maksimaalse plasmakontsentratsiooni 2...4-kordse suurenemiseni,
võrreldes kontsentratsiooniga plasmas pärast ühekordset manustamist. Pärast korduvat manustamist ei
täheldatud aga jaotumise või eritumise muutusi erinevate raviskeemide uurimisel.

Lisainformatsiooni saamiseks ribaviriini farmakokineetiliste omaduste kohta tutvuge palun ribaviriini
ravimi omaduste kokkuvõttega.

Inimese interferooni liigispetsiifilisuse tõttu on Roferon-A'ga teostatud vähe toksikoloogilisi
uuringuid. Roferon-A akuutset parenteraalset toksilisust on uuritud hiirtel, rottidel, küülikutel ja
valgetuhkrutel veenisisestes annustes kuni 30 miljonit RÜ/kg ja lihasesisestes annustes kuni
500 miljonit RÜ/kg. Ühelgi uuritud loomaliigil ei täheldatud Roferon-A manustamisel erinevate
manustamisviiside teel raviga seotud surmajuhtumeid. Soovitatud raviannustest märkimisväärselt
suuremate annuste kasutamisel ei täheldatud muid kõrvaltoimeid kui iseeneslike abortide sagenemine
ravimi manustamisel tiinetele reesusahvidele tiinuse esimesel ja teisel kolmandikul ning mööduvaid
menstruaaltsükli häireid (sh pikaajalisi menstruatsioone) mittetiinetel ahvidel. Nende leidude tähtsus
inimesele ei ole teada.

Loomkatsetes ei ole leitud Roferon-A mutageenset toimet.

Lisainformatsiooni saamiseks ribaviriini prekliiniliste ohutusandmete kohta tutvuge palun ribaviriini
ravimi omaduste kokkuvõttega.

Ammooniumatsetaat
Naatriumkloriid
Bensüülalkohol (10 mg/1 ml)
Polüsorbaat 80
Jää-äädikhape
Naatriumhüdroksiid
Süstevesi

Sobivusuuringute puudumise tõttu ei tohi seda ravimpreparaati teiste ravimitega segada.

2 aastat.

Hoida külmkapis (2 °C...8 °C).

16
Mitte lasta külmuda.
Hoida süstel välispakendis, valguse eest kaitstult.

0,5 ml lahust süstlis (I tüüpi klaasist), millel on kolvi punnkork (butüülkummist), otsakate
(butüülkummist), kolvivars (plastmassist), nõel (roostevabast terasest); pakendis on 1, 5, 6, 12 ja
30 süstlit.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Mõeldud vaid ühekordseks kasutamiseks.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal, kaasa arvatud nõelad ja süstlid, tuleb hävitada
vastavalt kohalikele nõuetele.