Viirushepatiit Autor: Riina Salupere

Viirushepatiit. Viirushepatiiti ehk viiruslikku maksapõletikku tekitavaid viirusi on arvukalt, neist kliiniliselt kõige olulisemad on A-, B- ja C-hepatiidi viirused. Hepatiidiviirused on levinud kogu maakeral. Haigestuda võib igas eas. 

Eristatakse ägedat ja kroonilist viirushepatiiti. Ägeda viirushepatiidi haigustunnusteks, olenemata viirusest, on väsimus, isutus, ebamäärased kõhuvaevused ja naha kollasus, millele võib eelneda palavik, liigesevalu, kõhulahtisus, oksendamine. Uriin võib muutuda tumedaks ja roe heledaks, esineb nahasügelust.

A-hepatiiti nakatutakse enamasti viirusega saastunud vett juues või toitu süües, harva nakatab üks isik teist. A-hepatiidi peiteperiood on 15–50, keskmiselt 30 päeva. Haige eritab viirust väljaheitega. Nakkuse leviku tõkestamiseks on äärmiselt tähtis järgida isikliku hügieeni nõudeid. Nakatunud inimene on nakkusohtlik 2–3 nädalat enne ja 1–2 nädalat pärast haigussümptomite ilmumist. A-hepatiit ei muutu krooniliseks ega põhjusta viiruskandlust.

B- ja C-hepatiiti haigestutakse kokkupuutel vere ja kehaeritistega, ka sugulisel teel. Võimalik on nakatumine emalt lapsele sünnituse käigus. B- ja C-hepatiidi peiteperiood võib olla kuni 6 kuud. Äge B-hepatiit muutub kuni 10%-l juhtudest krooniliseks maksapõletikuks, mis süveneb järk-järgult ja võib viia maksatsirroosi või maksavähi tekkeni. Teatav hulk põdenuist jääb viiruskandjateks ja nad on nakkusohtlikud. C-hepatiiti nakatunutel muutub haigus krooniliseks 80%-l juhtudest. Krooniline B- ja C-hepatiit võivad aastaid kulgeda ilma sümptomiteta, kuid maksa seisund halveneb varjatult, viies lõppstaadiumis maksapuudulikkuseni.

Ägeda viirushepatiidi diagnoos põhineb veres viiruse või viirusvastaste antikehade kindlakstegemisel. Äge viirushepatiit paraneb tavaliselt iseenesest ja viirusvastaseid ravimeid ei kasutata. Vajalik on puhata, järgida tervisliku toitumise reegleid, vältida ülepinget, alkoholi, samuti maksatoksilisi ravimeid (nt paratsetamool).

Kroonilise B- ja C-hepatiidi diagnoosi aluseks on maksaensüümide aktiivsuse tõusu kestus kauem kui 6 kuud, viiruse olemasolu veres ning kroonilisele hepatiidile viitavad tunnused maksa koeproovis. Selleks et vältida B- ja C-hepatiidi progresseerumist maksatsirroosini, rakendatakse viirusvastast ravi.

Vaktsiin on olemas A- ja B-hepatiidi profülaktikaks. B-hepatiidi vastast vaktsineerimist alustatakse juba vastsündinueas. C-hepatiidi vastast vaktsiini ei ole.

Vt ka immuniseerimiskava, maksatsirroos.