Mida teha, kui laps on alla neelanud mürgist ainet?
Mürgistusinfoliin 16662 statistika järgi on üle poolte mürgistustest põhjustatud erinevatest olmekemikaalidest, kas siis nende ettevaatamatul käitlemisel või eksikombel allaneelamisel. Mida teha, kui selline õnnetus juhtub?
„Mürgise aine allaneelamisel tuleb kõigepealt suu korralikult loputada, teralised ained nahalt lahti pesta, eemaldada ka riided, mis võivad olla kemikaaliga saastunud. Suu loputamise käigus kontrollida ka suu limaskesta: kas on näha punaseid või valkjaid põletuskohti. Seejärel asuda allaneelatud kemikaali lahjendama, andes kannatanule juua. Joota tuleb korraga väikestes kogustes, et vältida oksele ajamist: täiskasvanule maksimaalselt 240 ml, lapsele 15 ml kehakaalu kg kohta. Lastele võib anda mitte ainult vett, vaid ka mahla või midagi muud maitsvat – peaasi, et laps nõustub jooma. Ebameeldiva maitse kõrvaldamiseks võib ka täiskasvanud inimene võtta mõne lusikatäie jogurtit, suutäie banaani või mõnda muud hästi maitseid siduvat toiduainet. Vältima peab ainult gaseeritud jooke, sest süsihappegaas transpordib mürgi kiiremini organismi laiali ja venitab ka mao seina, pingutades sellega niigi kahjustatud kudesid ja suurendades perforatsiooni võimalust,“ annab mürgistusteabekeskuse peaspetsialist Ruth Kastanje nõu.
Kastanje rõhutab, et vältida tuleb oksendamist, ükskõik kas koduse maoloputuse kujul või lihtsalt suure koguse vee joomisel, sest oksendamisel läbib ärritav aine uuesti söögitoru ja süvendab selle kahjustust. „Eriti ohtlik on igasugune haiglaväline maoloputus väikelastele, sest vastupunnivale lapsele vägisi näppe kurku surudes võime last vigastada, samuti puudub niisugusel juhul igasugune kontroll lapse vedelikubilansi üle ja teadmata koguses makku valatud ning sinna jäänud vesi võib tekitada veemürgistuse, mis viib väga tõsiste tagajärgedeni,“ lisab ta.
Mingil juhul ei tohi Kastanje sõnul hakata sissejoodud ainet koduste vahenditega „neutraliseerima“.
Kui suu ja nahk on loputatud, soovitab ta patsiendile juua antud, võtta jällegi kaasa toote pakend ja helistada 16662, kus konsultant saab andmebaasist kontrollida, kas antud aine sellises koguses on üldse ohtlik, ja annab juhised edasiseks tegutsemiseks.
„Õnneks on enamik mürgistusi kodukeemiatoodetega kerged ja õigete esmaabivõtete rakendamisel piirduvad ärritusnähtudega nahal või seedetraktis. Kuni viimaste aastateni juhtisid raskete kodukeemia mürgistuste tekitajate edetabelit söövitavate omadustega ained: ahjupuhastusvahendid, torupuhastajad, plekieemalduskontsentraadid, mille ohtlikkus oli teada ja mida karta osati,“ rääkis Kastanje. „Mõne viimase aastaga on sellesse ritta Euroopas ja Ameerikas tõusnud uus „tegija“: geelkapslites pesuvahendid. Kuigi aine põhikoostis on sama, mis kõigil pesugeelidel, põhjustavad ilusad värvilisi komme või mänguasju meenutavad kapslid raskemaid mürgistusi, kui teised pesuvahendid. Mõned väikelapsed on ajutiselt vajanud isegi juhitavale hingamisele viimist. Esinenud on silmakahjustusi ja nahapõletusi. Probleem on selles, et kapslis sisalduv aine on kontsentreeritum kui teised pesuvahendid,“ lisab ta.
Täisversioon artiklist ilmus ajakirjas Apteeker (jaanuar 2013).