RISONATE

Postmenopausaalse osteoporoosi ravi, et vähendada lülisamba murdude riski.
Postmenopausaalse osteoporoosi ravi, et vähendada reieluu proksimaalse osa murdude riski (vt lõik
5.1).
Osteoporoosi ravi luumurru kõrge riskiga meestel (vt lõik 5.1).

Soovitatav annus täiskasvanutele on üks 35 mg tablett üks kord nädalas suukaudselt. Tablett tuleb
võtta igal nädalal samal nädalapäeval.

Toit mõjutab risedronaatnaatriumi imendumist, seega peavad patsiendid piisava imendumise
tagamiseks võtma tabletti:
- enne hommikusööki. Vähemalt 30 minutit enne päeva esimest toidukorda, muude ravimite
manustamist või joomist (v.a puhas vesi).

Patsientidele peab selgitama, et kui üks annus jääb võtmata, tuleb üks tablett võtta sel päeval, mil
võtmata jäänud tablett meenub. Siis peaksid patsiendid pöörduma tagasi ühe tableti võtmise juurde
üks kord nädalas päeval, mil tavaliselt tablett võetakse. Kunagi ei tohi võtta kahte tabletti samal
päeval.

Tablett tuleb neelata alla tervelt, seda ei tohi imeda ega närida. Tablett tuleb võtta püstises asendis
koos klaasi puhta veega (≥ 120 ml), et hõlbustada ravimi liikumist makku. Patsiendid ei tohi 30 minuti
jooksul pärast tableti võtmist pikali heita (vt lõik 4.4).

Kui toit ei sisalda piisavalt kaltsiumi ja D-vitamiini, peab kaaluma nende täiendavat manustamist.


Optimaalne bisfosfonaatravi kestus osteoporoosi korral ei ole määratud. Ravi jätkamise vajadust tuleb
perioodiliselt taashinnata kaaludes risedronaatnaatriumi võimalikke riske ja kasu individuaalsetele
patsientidele, eriti viie või enama kasutusaasta järel.

Eakad
Annuse kohandamine ei ole vajalik, kuna biosaadavus, jaotumine ja eritumine on eakatel
(> 60-aastasedl) sarnased noorematel isikutel täheldatuga. See kehtib ka väga eakate - üle 75-aastaste
patsientide ja postmenopausis naiste kohta.

Neerukahjustus
Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik.
Risedronaatnaatriumi kasutamine on vastunäidustatud raske neerukahjustusega patsientidele
(kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) (vt lõigud 4.3 ja 5.2).

Lapsed
Risedronaatnaatriumi ei soovitata kasutada alla 18-aastastel lastel ohutuse ja efektiivsuse ebapiisavate
andmete tõttu (vt ka lõik 5.1).

Ülitundlikkus risedronaatnaatriumi või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
Hüpokaltseemia (vt lõik 4.4).
Rasedus ja imetamine.
Raske neerukahjustus (kreatiniini kliirens < 30 ml/min).

Toit, joogid (v.a puhas vesi) ja mitmevalentseid katioone (nt kaltsiumi, magneesiumi, rauda ja
alumiiniumi) sisaldavad ravimid mõjutavad bisfosfonaatide imendumist ning neid ei tohi võtta samal
ajal risedronaatnaatriumiga (vt lõik 4.5). Soovitud efektiivsuse saavutamiseks on vajalik rangelt
järgida annustamissoovitusi (vt lõik 4.2).

Bisfosfonaatide efektiivsus osteoporoosi ravis on seotud madala luutiheduse ja/või varasema murru
olemasoluga. Kõrge vanus või kliinilised riskifaktorid luumurdude tekkeks üksi ei ole piisavaks
põhjuseks osteoporoosi ravi alustamiseks bisfosfonaadiga. Tõendid bisfosfonaatide, sh risedronaadi
efektiivsuse kohta väga eakatel (> 80-aastased) on piiratud (vt lõik 5.1).

Bisfosfonaate on seostatud ösofagiidi, gastriidi, söögitoru haavandite ja kaksteistsõrmiku
haavanditega. Seega tuleb rakendada ettevaatust:
- patsientidel, kellel on anamneesis söögitoruga seotud häired, mis pikendavad söögitoru läbimist
või tühjenemist, nt striktuurid või ahalaasia
- patsientidel, kes ei ole võimelised püsima püstises asendis vähemalt 30 minutit pärast tableti
võtmist
- kui risedronaati antakse aktiivse või hiljutise söögitoru- või seedetrakti ülaosa probleemidega
(sh teadaolev Barretti söögitoru) patsientidele.

Ravimi väljakirjutajad peavad rõhutama ravimi annustamisjuhiste järgimise tähtsust ja valvsust
võimalike söögitoru nähtude ja sümptomite osas. Patsiente tuleb juhendada otsima õigeaegset
meditsiinilist abi juhul, kui neil tekivad söögitoru ärrituse nähud, nagu düsfaagia, valu neelamisel,
retrosternaalne valu või kõrvetised (või nende süvenemine).

Hüpokaltseemia tuleb välja ravida enne ravi alustamist risedronaatnaatriumiga. Teisi luu- ja
mineraalainete ainevahetushäireid (st kõrvalkilpnäärme düsfunktsioon, vitamiin D hüpovitaminoos)
tuleb ravida ravi alustamisel risedronaatnaatriumiga.


Kasvajatevastaseid raviskeeme, mis sisaldavad põhiliselt intravenoosselt manustatavaid bisfosfonaate
saavatel patsientidel, on teatatud lõualuu osteonekroosist, mida üldiselt seostatakse hamba
väljatõmbamise ja/või lokaalse infektsiooniga (sh osteomüeliit). Paljud neist patsientidest said ka
kemoteraapiat ja kortikosteroide. Lõualuu osteonekroosist on teatatud ka osteoporoosi patsientidel,
kes on saanud suukaudseid bisfosfonaate.

Patsientidel, kellel on samaaegsed riskifaktorid (nt kasvaja, kemoteraapia, radioteraapia,
kortikosteroidid, halb suuhügieen), tuleb enne ravi bisfosfonaatidega läbi viia hammaste kontroll koos
sobiva profülaktikaga.

Ravi ajal peavad need patsiendid võimalusel vältima invasiivseid hambaraviprotseduure. Patsientidel,
kellel bisfosfonaat-ravi ajal kujuneb välja lõualuu osteonekroos, võib kirurgiline hambaravi seisundit
halvendada. Hambaravi vajavate patsientide kohta puuduvad andmed, mis viitaksid, kas
bisfosfonaatravi katkestamine vähendab lõualuu osteonekroosi tekkeriski.

Raviarsti kliiniline otsus peab juhinduma iga patsiendi raviplaanist, arvestades individuaalset
kasu/riski faktorit.

Reieluu atüüpilised murrud
Seoses bisfosfonaatraviga on teatatud atüüpilistest reieluu subtrohanteerilistest ja diafüseaalsetest
reieluumurdudest, eelkõige patsientidel, kes saavad pikaajalist ravi osteoporoosi tõttu. Need risti- või
lühikesed põikimurrud võivad tekkida reieluu igas osas, vahetult allpool väikest pöörlit kuni ülalpool
suprakondülaarset laienemist. Need murrud tekivad mittetraumaatilistena või pärast minimaalset
traumat ning mõned patsiendid tunnevad enne täieliku reieluumurru teket nädalaid või kuid kestvat
valu reies või kubemes, millega sageli kaasnevad ülesvõttel pingemurru tunnused. Murrud on sageli
kahepoolsed, mistõttu tuleb reieluu keskosa murruga bisfosfonaatravi saavatel patsientidel uurida ka
reieluu kontralateraalpiirkonda. Teatatud on ka selliste murdude halvast paranemisest. Patsientidel,
kellel kahtlustatakse atüüpilist reieluumurdu, tuleb patsiendi seisundi ja individuaalse kasu-riski
hindamise järel kaaluda bisfosfonaatravi lõpetamist.

Bisfosfonaatravi ajal tuleb patsiente nõustada, et nad teataksid igasugusest valust reie, puusa või
kubeme piirkonnas ja igal nimetatud sümptomitega patsiendil tuleb hinnata võimaliku atüüpilise
reieluumurru esinemist.

See ravim sisaldab laktoosmonohüdraati. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse,
laktaasipuudulikkuse või glükoosi-galaktoosi imendumishäirega patsiendid ei tohi seda ravimit
kasutada.
See ravim sisaldab päikeseloojangukollast (E110) ja võib tekitada allergilisi reaktsioone.

Ametlikke ravimite koostoimete uuringuid ei ole läbi viidud, kuid kliiniliste uuringute käigus ei ole
siiski leitud kliiniliselt olulisi koostoimeid teiste ravimitega. III faasi osteoporoosi uuringutes, kus
risedronaatnaatriumi manustati iga päev, kasutasid atsetüülsalitsüülhapet või teisi MSPVA-id
vastavalt 33% ja 45% patsientidest. III faasi uuringus manustamisega üks kord nädalas
postmenopausis naistele, kasutasid atsetüülsalitsüülhapet või teisi MSPVA-id vastavalt 57% ja 40%
patsientidest. Atsetüülsalitsüülhappe või teiste MSPVA-te regulaarsete kasutajate hulgas (manustasid
3 või enam päeva nädalas), keda raviti risedronaatnaatriumiga, oli seedetrakti ülaosa kõrvaltoimete
esinemissagedus sarnane kontrollrühma patsientidega.

Vajadusel võib risedronaatnaatriumi kasutada samaaegselt östrogeenidega (ainult naistel).

Mitmevalentseid katioone (nt kaltsiumi, magneesiumi, rauda ja alumiiniumi) sisaldavate ravimite
samaaegne manustamine mõjutab risedronaatnaatriumi imendumist (vt lõik 4.4).


Risedronaatnaatrium ei metaboliseeru süsteemselt, ei indutseeri tsütokroom P450 ensüüme ja seondub
plasmavalkudega vähesel määral.

Rasedus ja imetamine

Risedronaatnaatriumi kasutamise kohta rasedatel naistel puuduvad piisavad andmed. Loomkatsetes on
näidatud reproduktsioonitoksilisust (vt lõik 5.3). Potentsiaalne risk inimesele ei ole teada.

Loomkatsed viitavad sellele, et väike osa risedronaatnaatriumist eritub rinnapiima.

Risedronaatnaatriumi ei tohi kasutada raseduse ajal ega imetamisperioodil.

Toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele ei ole täheldatud.

Risedronaatnaatriumi on uuritud III faasi kliinilistes uuringutes, milles osales üle 15000 patsiendi.
Enamus kliinilistes uuringutes täheldatud kõrvaltoimetest olid kerged kuni mõõdukad ega nõudnud
tavaliselt ravi lõpetamist.

Järgnevalt on loetletud risedronaatnaatriumiga võimalikult või tõenäoliselt seotud kõrvaltoimed, mida
täheldati III faasi kliinilistes uuringutes osteoporoosiga postmenopausis naiste 36-kuulisel ravil
risedronaatnaatriumiga annuses 5 mg ööpäevas (n=5020) või platseeboga (n=5048). Kõrvaltoimed on
esitatud, kasutades järgmist esinemissageduste konventsiooni (sulgudes on toodud esinemissagedused
platseeboga võrreldes): väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100; < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000; < 1/100); harv
(≥ 1/10000; < 1/1000); väga harv (< 1/10000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete
alusel).

Närvisüsteemi häired
Sage:
peavalu (1,8% vs. 1,4%)

Silma kahjustused
Aeg-ajalt: iriit*

Seedetrakti häired
Sage:
kõhukinnisus (5,0% vs. 4,8%), düspepsia (4,5% vs. 4,1%), iiveldus (4,3% vs. 4,0%),
kõhuvalu (3,5% vs. 3,3%), kõhulahtisus (3,0% vs. 2,7%)
Aeg-ajalt: gastriit (0,9% vs. 0,7%), ösofagiit (0,9% vs. 0,9%), düsfaagia (0,4% vs. 0,2%), duodeniit
(0,2% vs. 0,1%), söögitoru haavand (0,2% vs. 0,2%)
Harv:
glossiit (< 0,1% vs 0,1%), söögitoru ahenemine (< 0,1% vs. 0,0%)

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage:
luu- ja lihasvalu (2,1% vs. 1,9%)

Uuringud
Harv:
maksafunktsiooni näitajate kõrvalekalded normist*
* III faasi osteoporoosi uuringutes ei olnud esinemissagedus oluline; esinemissagedus põhineb
varasemate kliiniliste uuringute käigus tekkinud kõrvaltoimetel/laboratoorsetel/taastekke leidudel.

Üheaastases topeltpimedas mitmekeskuselises uuringus, milles võrreldi risedronaatnaatriumi 5 mg üks
kord ööpäevas (n=480) ja risedronaatnaatriumi 35 mg üks kord nädalas (n=485) osteoporoosiga
postmenopausis naistel, olid üldised ohutus- ja talutavusprofiilid kummagi annuse puhul sarnased.
Lisaks teatasid uurijad järgmistest võimalikult või tõenäoliselt ravimiga seotud kõrvaltoimetest

(esinemissagedus suurem risedronaatnaatriumi 35 mg rühmas, võrreldes risedronaatnaatriumi 5 mg
rühmaga): seedetrakti häired (1,6% vs. 1,0%) ja valu (1,2% vs. 0,8%).

2-aastases osteoporoosi uuringus meestel olid üldine ohutus ja talutavus ravi- ja platseeborühmas
sarnased. Kõrvaltoimed olid vastavuses eelnevalt naistel esinenud kõrvaltoimetega.

Laboratoorsed leiud
Mõnedel patsientidel täheldati varast, mööduvat, asümptomaatilist ja kergekujulist seerumi kaltsiumi-ja fosfaadisisalduse langust.

Järgnevatest kõrvaltoimetest on teatatud turuletulekujärgsel kasutamisel (esinemissagedus teadmata):

Silma kahjustused
Iriit, uveiit

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Lõualuu osteonekroos

Maksa ja sapiteede häired
Tõsised maksa häired. Enamikul teatatud juhtudest raviti patsiente ka teiste teadaolevalt maksa
häireid põhjustavate ravimitega.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Ülitundlikkus ja nahareaktsioonid, sh angioödeem, generaliseerunud lööve, urtikaaria, bulloossed
nahareaktsioonid ja leukotsütoklastiline vaskuliit, millest mõned olid rasked, sh üksikud Stevensi
Johnsoni sündroomi ja toksilise epidermise nekrolüüsi juhtumid.
Juuste väljalangemine.

Immuunsüsteemi häired
Anafülaktiline reaktsioon.

Turuletulekujärgselt on teatatud järgnevatest kõrvaltoimetest (esinemissagedus - harv):
Atüüpilised subtrohanteerilised ja diafüseaalsed reieluumurrud (bisfosfonaatide klassi kõrvaltoime).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Risedronaatnaatriumi üleannustamise ravi kohta puudub spetsiifiline informatsioon.

Olulise üleannustamise korral võib tekkida seerumi kaltsiumisisalduse langus. Mõnedel nendest
patsientidest võivad ilmneda ka hüpokaltseemia nähud ja sümptomid.

Patsientidele tuleb anda juua piima või manustada magneesiumi, kaltsiumi või alumiiniumi
sisaldavaid antatsiide, et siduda risedronaatnaatriumi ja vähendada risedronaatnaatriumi imendumist.
Olulise üleannustamise korral võib kaaluda maoloputust, et eemaldada imendumata
risedronaatnaatriumi.

Farmakoterapeutiline rühm: bisfosfonaadid.
ATC-kood: M05BA07

Risedronaatnaatrium on püridinüül-bisfosfonaat, mis seondub luu hüdroksüapatiidiga ja inhibeerib
osteoklastide aktiivsusest tingitud luuresorptsiooni. Luuresorptsioon väheneb, samal ajal kui
osteoblastide aktiivsus ja luukoe mineraliseerumine säilivad. Prekliinilistes uuringutes avaldas
risedronaatnaatrium tugevat osteoklastide- ja luuresorptsioonivastast toimet ning suurendas annusest
sõltuvalt luukoe massi ja skeleti biomehhaanilist tugevust. Risedronaatnaatriumi toimet tõestati
luukoe ainevahetuse biokeemiliste markerite mõõtmisega farmakodünaamilistes ja kliinilistes
uuringutes. Uuringutes postmenopausis naispatsientidel täheldati luukoe ainevahetuse biokeemiliste
markerite langust 1 kuuga ja maksimum saavutati 3...6 kuu jooksul. Luukoe biokeemiliste markerite
langus oli sarnane risedronaatnaatriumi 35 mg üks kord nädalas ja risedronaatnaatriumi 5 mg üks kord
ööpäevas manustamisel 12 kuu jooksul.

Uuringus osteoporoosiga meestel täheldati luukoe biokeemiliste markerite esmast langust kõige varem
3 kuu jooksul ning languse jätkumist 24. kuul.

Postmenopausaalse osteoporoosi ravi
Postmenopausaalse osteoporoosi teket soodustavad mitmed riskifaktorid, sh väike luumass, madal
luutihedus, varajane menopaus, suitsetamine anamneesis ja osteoporoos perekondlikus anamneesis.
Osteoporoosi kliiniliseks tagajärjeks on luumurrud. Mida rohkem on riskifaktoreid, seda suurem on
luumurru tõenäosus.

Selgroo nimmepiirkonna BMD (luu mineraalne tihedus) alusel üheaastases topeltpimedas
paljukeskuselises uuringus menopausijärgse osteoporoosiga naistel oli risedronaatnaatrium 35 mg üks
kord nädalas (n=485) terapeutiliselt ekvivalentne risedronaatnaatriumi annusega 5 mg üks kord
ööpäevas (n=480).

Kliinilises programmis uuriti üks kord ööpäevas manustatava risedronaatnaatriumi mõju reieluu
proksimaalse osa ja lülisambamurru tekke riskile varase ja hilise menopausiga naistel varasema
luumurruga või ilma. Uuriti ööpäevaseid annuseid 2,5 mg ja 5 mg ning kõik grupid, sealhulgas
kontrollgrupid, said lisaks kaltsiumi ja vitamiini D (kui lähteväärtused olid madalad). Uue lülisamba
ja reieluu proksimaalse osa murru absoluutset ja suhtelist riski hinnati esimese juhuni kulunud aja
analüüsi põhjal.

Kahte platseebogrupiga uuringusse kaasati 3661 postmenopausis naist, vanuses alla 85 aasta, kellel oli
olnud selgroolülimurd. 3-aastane ravi risedronaatnaatriumiga annuses 5 mg ööpäevas vähendas uute
selgroolülimurdude esinemist kontrollgrupiga võrreldes. Vähemalt 2 selgroolüli murruga naistel
vähenes suhteline risk 49% (uusi selgroolüli murde risedronaatnaatriumi rühmas 18,1% ja
platseeborühmas 29,0%) ning 1 selgroolüli murruga naistel 41% (uusi selgroolüli murde risedronaadi
rühmas 11,3% ja platseeborühmas 16,3%). Ravi mõju oli märgatav juba esimese raviaasta lõpus. Ravi
kasulikkust demonstreeriti ka naistel, kellel oli varem esinenud mitmeid murde. Risedronaatnaatrium
5 mg ööpäevas vähendas ka aastast kehapikkuse kadu kontrollgrupiga võrreldes.

Kahte järgnevasse platseebokontrolliga uuringusse kaasati postmenopausis naisi vanuses üle 70 aasta
varasemate selgroolülide murdudega ja ilma. Uuritud naistel vanuses 70...79 aastat oli reieluukaela
BMD T-skoor <-3 SD (tootjaskaalal, st -2,5 SD, kui kasutada NHANES III), ning vähemalt üks
täiendav riskifaktor. Naised vanuses ≥ 80 aastat kaasati uuringusse, kui neil oli vähemalt üks reieluu
proksimaalse osa murru mitte-luustikuline riskifaktor või reieluukaela madal luutihedus.
Risedronaatnaatriumi efektiivsuse statistiliselt oluline erinevus võrreldes platseeboga ilmneb üksnes
annustega 2,5 mg ja 5 mg ööpäevas ravitud gruppide ühendandmetes. Järgnevad tulemused põhinevad
vaid kliinilise praktika ja osteoporoosi praeguse definitsiooni alusel määratletud alagruppide
a-posteriori analüüsil:
-
Alagrupis, kus patsientidel oli reieluukaela BMD T-skoor ≤-2,5 SD (NHANES III) ja vähemalt
üks varasem selgroolüli murd, vähendas 3-aastane ravi risedronaatnaatriumiga reieluu
proksimaalse osa murdude tekke riski 46%, võrreldes kontrollgrupiga (risedronaatnaatriumi

2,5 mg ja 5 mg annustega ühendgrupis oli reieluu proksimaalse osa murdude esinemissagedus
3,8% ja platseeborühmas 7,4%);
-
Andmed viitavad sellele, et väga eakate (≥80-aastaste) patsientide puhul on kaitsev toime
vähem väljendunud. Selle põhjuseks võib olla reieluu proksimaalse osa murru mitte-
luustikuliste riskifaktorite osakaalu tõus vananedes.
- Nende uuringute teisese tulemusnäitaja analüüs näitas uute selgroolüli murdude tekke riski
vähenemist madala reieluukaela luutihedusega patsientidel nii varasema selgroolülimurru
esinemisel kui ilma selleta.

3-aastane ravi risedronaatnaatriumiga annuses 5 mg ööpäevas suurendas luutihedust kontrollgrupiga
võrreldes selgroo nimmepiirkonnas, reieluukaelas, pöörlas ja randmes ning hoidis ära luukao
kodarluus.

3-aastase risedronaatnaatriumi manustamisega annuses 5 mg ööpäevas saavutatud luukao
pidurdumine osutus kiiresti pöörduvaks 1-aastase jälgimisperioodi jooksul, mil ravimit ei manustatud.

Pärast postmenopausis naiste 2...3-aastast ravi risedronaatnaatriumiga annuses 5 mg ööpäevas võetud
luubiopsiates täheldati ootuspäraselt mõõdukalt vähenenud luukadu. Ravi käigus moodustunud luu oli
normaalse lamellaarse struktuuri ja luumineralisatsiooniga. Need andmed koos osteoporoosist tingitud
selgroomurdude esinemissageduse vähenemisega osteoporoosiga naistel näitavad, et kahjulik mõju
luukvaliteedile puudub.

Mitmete patsientide endoskoopiline uurimine, nii risedronaatnaatriumi kui ka kontrollgrupis, kellel
esines mõõdukaid kuni tõsiseid seedetrakti kaebusi, ei tõendanud raviga seotud mao-,
kaksteistsõrmiku- ega söögitoruhaavandite teket, kuigi risedronaatnaatriumi grupis täheldati aeg-ajalt
duodeniiti.

Osteoporoosi ravi meestel
2-aastane topeltpime platseebokontrolliga uuring näitas risedronaatnaatriumi annuse 35 mg üks kord
nädalas efektiivsust 284 osteoporoosiga meespatsiendil (vanuses 36...84 aastat, risedronaatnaatrium
35 mg n=191). Kõik patsiendid said lisaks kaltsiumi ja vitamiini D.

BMD tõusu täheldati 6 kuu möödudes pärast ravi alustamist risedronaatnaatriumiga. 2-aastane ravi
risedronaatnaatriumi annusega 35 mg üks kord nädalas suurendas selgroo nimmeosa, reieluukaela,
pöörla ja kogu puusaluu mineraalset tihedust (BMD) võrreldes platseeboga. Luumurdudevastast
toimet selles uuringus ei täheldatud. Risedronaatnaatriumi toime luule (BMD tõus ja BTM langus) on
meestel ja naistel sarnane.

Lapsed
Risedronaatnaatriumi ohutust ja efektiivsust on uuritud 3-aastases uuringus (randomiseeritud,
topeltpime, platseebokontrollitud, multitsentriline paralleelgruppidega uuring, kestusega üks aasta,
millele järgnes 2 aastat avatud ravi) kerge kuni mõõduka osteogenesis imperfecta’ga pediaatrilistel
patsientidel vanuses 4…16 eluaastat. Selles uuringus said 10…30 kg kaaluvad patsiendid 2,5 mg
risedronaati ööpäevas ja rohkem kui 30 kg kaaluvad patsiendid 5 mg risedronaati ööpäevas.
Pärast esimese aasta randomiseeritud, topeltpimeda, platseebokontrollitud faasi täitumist, näitasid
tulemused selgroo nimmepiirkonna BMD (luu mineraalne tihedus) tõusu risedronaadigrupis
statistiliselt olulisel määral võrreldes platseeboga, kuigi risedronaadigrupis leiti vähemalt üks uus
morfomeetriline selgroolüli murd (röntgenoloogiliselt tuvastatud) võrreldes platseebogrupiga. Ühe
aasta pikkuse topeltpimeda perioodi jooksul teatas kliinilistest luumurdudest 30,9% patsientidest
risedronaadigrupis ja 49,0% patsientidest platseebogrupis.
Avatud ravi perioodil, kui kõik patsiendid said risedronaatravi (12. kuni 36. kuu), teatati kliinilistest
luumurdudest 65,3% patsientide poolt, kes algselt randomiseeriti platseebogruppi ja 52,9% patsientide
poolt, kes algselt randomiseeriti risedronaadigruppi. Kokkuvõtteks, uuringu tulemused ei ole piisavad
toetamaks risedronaatnaatriumi kasutamist kerge kuni mõõduka osteogenesis imperfecta diagnoosiga
pediaatrilistel patsientidel.

Imendumine
Pärast suukaudset manustamist on imendumine suhteliselt kiire (t ~1 tund) ja see on annusest
max
sõltumatu uuritud vahemiku piires (ühekordse annuse uuring annustega 2,5...30 mg; mitmekordse
annuse uuringud 2,5...5 mg ööpäevas ning kuni 50 mg üks kord nädalas manustatuna). Tableti
keskmine suukaudne biosaadavus on 0,63% ja see väheneb, kui risedronaatnaatriumi manustatakse
koos toiduga. Biosaadavus oli sarnane meestel ja naistel.

Jaotumine
Keskmine tasakaalukontsentratsiooni jaotusruumala on inimestel 6,3 l/kg. Seonduvus
plasmavalkudega on 24%.

Metabolism
Puuduvad tõendid risedronaatnaatriumi süsteemse metabolismi kohta.

Eritumine
Ligikaudu pool imendunud annusest eritub uriiniga 24 tunni jooksul ja 85% intravenoossest annusest
eritub uriiniga 28 päevaga. Keskmine neerukliirens on 105 ml/min ja keskmine kogukliirens
122 ml/min, erinevus tuleneb tõenäoliselt imendumisest luudesse. Neerukliirens ei sõltu
kontsentratsioonist ja neerukliirens on lineaarses sõltuvuses kreatiniini kliirensiga. Imendumata
risedronaatnaatrium eritub muutumatul kujul väljaheitega. Pärast suukaudset manustamist näitab
kontsentratsiooni-aja graafik eliminatsiooni 3-faasilisust lõpliku poolväärtusajaga 480 tundi.

Patsientide erigrupid
Eakad: annuse kohandamine ei ole vajalik.

Atsetüülsalitsüülhappe/MSPVA-te kasutajad: atsetüülsalitsüülhappe või MSPVA-te regulaarsetel
kasutajatel (3 või enam päeva nädalas) oli seedetrakti ülaosa kõrvaltoimete esinemissagedus
risedronaatnaatriumiga ravitud patsientidel sarnane kontrollgrupiga.

Toksikoloogilistes uuringutes rottidel ja koertel täheldati risedronaatnaatriumi annusest sõltuvat
toksilist mõju maksale, rottidel peamiselt ensüümide aktiivsuse tõusuna koos histoloogiliste
muutustega. Nende tähelepanekute kliiniline tähtsus ei ole teada. Inimese raviannust ületavate annuste
manustamisel rottidele ja koertele täheldati toksilist toimet munanditele. Närilistel esines sageli
annusest sõltuvat ülemiste hingamisteede ärritust. Sarnast toimet on täheldatud ka teistel
bisfosfonaatidel. Pikemaajalistes uuringutes närilistega täheldati toimet alumistele hingamisteedele,
kuid nende leidude kliiniline tähtsus ei ole teada. Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes täheldati
kliinilistele annustele lähedaste annustega ravitud rottide loodetel rinnaluu ja/või koljuluu
luustumismuutusi ning hüpokaltseemiat ja suremust tiinuse lõpule kandnud emasloomade hulgas.
Teratogeenust ei ilmnenud manustamisel rottidele annustes 3,2 mg/kg/ööpäevas ja küülikutele
annuses 10 mg/kg/ööpäevas, kusjuures andmed on olemas vaid väikese arvu küülikute kohta.
Toksilisus emasloomale takistas suuremate annuste uurimist. Prekliinilised genotoksilisuse ja
kartsinogeensuse uuringud ei näidanud märkimisväärseid riske inimestele.

Tableti sisu:
Laktoosmonohüdraat
Maisitärklis
Preželatiniseeritud maisitärklis

Kolloidne veevaba ränidioksiid
Naatriumstearüülfumaraat
Magneesiumstearaat

Tableti kate:
Hüpromelloos
Titaandioksiid (E171)
Makrogool 400
Kollane raudoksiid (E172)
Polüsorbaat 80 (E433)
Päikeseloojangukollane (E110)
Punane raudoksiid (E172)

Ei kohaldata.

3 aastat.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Läbipaistvad PVC/PVdC-alumiiniumblistrid pappkarbis.
Blistrid on pakendatud karpidesse, mis sisaldavad 1, 2, 4, 8, 10, 12, 12 (3x4), 14, 16, 16 (4x4) või 30
tabletti.
Haiglapakendid: 4 (4x1), 10 (10x1) või 50 (50x1) tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.