Haigla sotsiaaltöötaja: sotsiaaltöö astub suurte sammudega edasi
Põhja-Eesti Reionaalhaigla sisehaiguste kliiniku pulmonoloogiakeskuse sotsiaaltöötaja Heli Vahter leiab oma kümneaastasele kogemusele toetudes, et sotsiaaltöö on ajaga palju muutunud.
„90. aastate keskel oli sotsiaaltöö probleeme väga raske lahendada, sest puudusid kontaktid kohalike omavalitsuste vahel. Kõige raskem oli hooldekodu kohtadega. Suureks töövõiduks oli aastas ühe koha saamine hooldekodusse,“ kirjutab Vahter ajakirja Sotsiaaltöö juuninumbris oma kümneaastasest kogemusest haigla sotsiaaltöötajana.
Praegu loeb Vahter parimaks kodutute probleemide lahendamist: „Kui 2000. aastal olin tööl Järve haiglas, oli väga suureks mureks see, et ravi lõppedes puudus koht, kuhu ilma kindla elukohata ja ravikindlustuseta isikud suunata. Kauge tn kodutute öömajas oli vähe kohti, need Tallinna linna vajadusi kuidagi ei katnud. Tihtipeale sai kodutu eelisjärjekorras koha hooldekodusse, mis oli n-ö karuteene eaka inimese jaoks, kes oleks seda kohta palju enam vajanud. Praegu on olemas kodutute öömajad ja varjupaigad nii Tallinnas kui mujal üle Eesti“.
„Omal ajal unistasime vaestehaiglast, kuhu maksujõuetud inimesed suunata. Tänaseks on tasulist hooldusravi pakkuvad haiglad tihtipeale liialt kallid isegi meie pensionäridele,“ kirjutab Vahter. „Hea meel on sellest, et koduõendusteenus ja vähihaigete kodune toetusravi on inimesele ja tema omastele tasuta. Ja kus on parem koht inimesele, kui mitte olla kõrge vanaduseni omas kodus,“ lisab ta.