Laps küsib vaktsineerimiseks luba
Mida ette võtta, kui laps on koolist koju saabunud kirjakesega, milles küsitakse luba tema vaktsineerimiseks?
Kindlasti ei tohiks paberit tähelepanuta jätta või semestri lõpuni kooliasjade vahele unustada. Millega siis täpsemalt tegu ja miks on paber nii oluline?
Kord nõuab, et kooliarst või –õde peab enne õpilase vaktsineerimist selleks lapsevanemalt või lapse seaduslikult esindajalt kirjalikult luba küsima. Sageli kasutatakse selleks teavitusvormi, millega koos pakutakse vanematele tihti lühikest ülevaadet nende nakkushaiguste kohta, mille vastu plaanitakse vaktsineerida.
On ka lapsevanemaid, kes vaktsiinisüstiga nõus pole – sellisel juhul tuleb lapsevanemal esitada kirjalik avaldus lapse vaktsineerimisest keeldumise kohta. Kooliarstid-õed on olukorra lahendanud sageli nii, et lapsevanem peab täitma vormi, milles juhitakse tähelepanu sellele, mis võib juhtuda siis, kui laps jääb vaktsiinita.
Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõunik Martin Kadai sõnul oli põhjuseid kirjaliku keeldumiste nõude sisse seadmiseks mitmeid. Kadai toob välja, et esmalt tingis vajaduse vastutuse küsimus: „Immuniseerimisest keeldumisega ja vastava avaldusega võtab lapsevanem ühtlasi ka vastutuse. See on koht, mis peaks iga vastutustundliku lapsevanema mõtlema panema“.
Ühe põhjusena toob Kadai välja ka immuniseerimistest keeldumiste arvu. „Vaktsineerimisest keeldumine ja keeldujate arv on oluline informatsioon, mis näitavad inimeste hoiakuid. Sellise info põhjal on vajadusel võimalik olukorra parandamiseks midagi ette võtta,“ põhjendab Kadai.
Perearst Iris Koort kinnitab, et Merekivi Perearstikeskuses palutakse juba aastaid keeldujatel avaldus täita. Koort arvab, et see paneb vanema oma otsuse üle järele mõtlema: „Tundus, et mõned vanemad muutusid ametlikku dokumenti nähes tõsisemaks. Näiteks ütlesid, et nad pole keeldumises nii kindlad ja pidasid tulevikus vaktsineerimist võimalikuks. Hiljem nad vaktsineerisidki“.
„Üks isa aga ütles, et mingit allkirja ta andma ei pea, sest tema vastutab ise oma lapse tervise eest. Tõepoolest- vägisi ei saa ei vaktsineerida ega allkirja nõuda,“ räägib Koort oma kogemusest patsientidega. „Kui laps peaks õnnetu juhuse tõttu siiski vaktsiinvälditavasse haigusesse jääma, võib sama allkirjast keeldunud vanem aga öelda, et teda pole piisavalt ohtudest informeeritud,“ toob arst välja.
Koort nendib, et vaktsineerimisvastasus on ka arstile emotsionaalselt väga keeruline teema. Hoolimata pere otsusest peab arst suutma edaspidi erapooletult suhelda. „Muret teeb ka see, et vaktsineerimisvastasusega käivad sageli kaasas ka muud tervisekäitumise iseärasused - täielik keeldumine antibiootikumravist või loomse toidu keelamine lapsele,“ toob Koort näiteks.
„Minu meelest on üldtuntud võrdlus bussijänestega väga hea - vaktsineerimata laps ei haigestu seetõttu, et teised lapsed on vaktsineeritud. Ehk siis minu vaktsineerimata lapse „sõidu“ /ohutu lapsepõlve maksavad kinni teised, kes vaatamata vaktsineerimise „ohtlikkusele“ seda ikka teevad,“ toob Koort paralleeli.
Kui lapsel on vaktsineerimiseks mõni püsiv vastunäidustus – näiteks allergia mõne vaktsiini koostisosa kohta -, on see märgitud tema tervisekaarti ja vaktsineerimispassi. Kuid vahetult enne iga vaktsiinisüsti saamist peab tervishoiutöötaja võimalikud vastunäidustused kindlaks tegema, rõhutab Kadai.
Küsimus vaktsineerimise kohta? Küsi arstilt