Aldosteronism Autor: Hiie Tupits

Aldosteronism on aldosterooni liignõristusest põhjustatud sündroom, millele on iseloomulik lihasenõrkus, kõrgenenud vererõhk, madal kaaliumitase veres, rohke joomine ja sage urineerimine. Aldosterooni toodetakse neerupealiste koores ja selle ülesanne on reguleerida elektrolüütide naatriumi ja kaaliumi liikumist ning ainevahetust organismis. Primaarse ehk esmase aldosteronismi peamiseks põhjuseks on ühes neerupealises paiknev adenoom või mõlema neerupealise suurenemine ehk hüperplaasia. Hüperplaasia põhjus on seni teadmata, vahel diagnoositakse seda perekonniti.

Primaarset aldosteronismi kirjeldas esmakordselt (1955) ameerika arst Jerome Conn, mistõttu haigust kutsutakse ka Conni sündroomiks. Haigust esineb naistel kaks korda sagedamini kui meestel, enamasti 30–35 aasta vanuses. Aldosterooni liignõristuse tagajärjel suureneb neerude kaudu kaaliumi eritumine ja kujuneb välja organismi kaaliumivaegus (hüpokaleemia). Viimase tõttu arenev neerutalitluse häire põhjustab liigkusesust (polüuuriat). Primaarset aldosteronismi on põhjust kahtlustada, kui ravile halvasti alluva kõrge vererõhuga kaasneb madal kaaliumitase veres. Iseloomulikud haigustunnused tulenevadki kaaliumipuudusest. Tekib lihasenõrkus, rasketel juhtudel võib hooti esineda isegi kerget halvatust. Kõnnak muutub paterdavaks ja toolilt tõusmine ei õnnestu käte abita. Ilmnevad peapööritus, väsimus, torkevalud kätes ja jalgades. Selliste kaebuste korral tuleb pöörduda arsti poole. Primaarse aldosteronismi puhul ei esine turseid.

Sekundaarne aldosteronism võib olla normaalne reaktsioon vastuseks soolavaegusele, kuid selle põhjuseks võivad olla ka mitmed haigused, nagu krooniline südamepuudulikkus, maksatsirroos, tursetega kulgevad neeruhaigused. Tursetega iseloomustuvate seisundite puhul on tegemist nii aldosterooni suurenenud tootmisega kui ka selle vähenenud lagundamisega maksas. Aldosteroon suurendab neerudes naatriumi tagasiimendumist organismi. Suureneb ka vee tagasiimendumine, mistõttu vereringesse koguneb vett ja võivad tekkida tursed. 

Diagnoosimisel on erimeetodiks kompuutertomograafia. Kui jääb selgusetuks, kas tegemist on neerupealise adenoomi või hüperplaasiaga (liigkasvuga), tehakse stsintigraafia (neerupealiste kaardistamine) märgistatud radioaktiivse ainega. Võetakse ka vereproov, et hinnata elektrolüütide taset veres. Adenoom eemaldatakse kirurgiliselt, mille järel kaaliumitase taastub, kuid vererõhk normaliseerub üksnes umbes pooltel haigetest. Ka ühe neerupealise hüperplaasia puhul on raviks operatsioon. Kahepoolse hüperplaasia korral eelistatakse medikamentoosset ravi. Haigust ennetavad abinõud puuduvad.