Nahk Autor: Helgi Silm

Nahk on üks inimese suurimaid elundeid. Naha peamine funktsioon on kaitsta keha mehaaniliste, füüsikaliste, keemiliste ja bioloogiliste (mikroorganismid) tegurite eest; nahk reguleerib vee ja soojuse tasakaalu organismis; nahas asuvad valu-, puute- ja temperatuuritundlikud rakud ning närvilõpmed; nahas sünteesitakse mõningaid vitamiine; nahk on väga hästi varustatud veresoontega.

Nahas eristatakse kolme kihti: 1) marrasknahk ehk epidermis, 2) pärisnahk ehk derma, milles asuvad nahaderivaadid – karvanääpsud, rasu- ja higinäärmed ning 3) nahaalune rasvkude. Marrasknahk omakorda jaguneb neljaks kattekoerakkude kihiks, kusjuures kõige alumise, nn basaalkihi rakud on paljunemisvõimelised. Basaalkihis valminud rakud, järk-järgult sarvestudes, jõuavad pindmisse sarvkihti 26–28 päevaga ning eemalduvad naha pinnalt (füsioloogiline ketendus). Seega uueneb marrasknaha sarvkiht pidevalt. Sarvkiht on paksem neis piirkondades, millele langeb suurem surve.

Naha värvus sõltub melaniini hulgast nahas. Melaniini sünteesitakse melanotsüütides (pigmendirakkudes). Melanotsüüte leidub kõikides kudedes, kuid kõige rohkem siiski marrasknahas. Marrasknahk sisaldab ligikaudu 30% vett, mis annab nahale elastsuse. Terve sarvkiht säilitab naha niiskuse ka kuivas õhus. Pärisnahas leidub rohkesti tugevaid, elastseid sidekoekiude, mis annavad nahale sitkuse. Nahaaluse rasvkoe paksus võib olla mõnest millimeetrist (nt koljul) kuni kümne ja enama sentimeetrini (nt kõhul).

Nahk võib olla normaalne, kuiv või rasune. Naha tüübi määrab pärilik eelsoodumus. Kuiv nahk tekib naha veesisalduse langemisel, kui vett siduvate ainete (aminohapped, uurea, kaltsium, magneesium, kaalium, glükosamiin jt) hulk nahas väheneb. Ühel kolmandikul inimestest on kuiv nahk. Kuiv nahk on pingul, kare, ketendav ning selle teket soodustavad mitmed välised tegurid, näiteks ülemäärane solaariumi külastamine, viibimine liiga kuumas või külmas õhus. Vananedes muutub nahk kuivemaks. Naha kuivus on ka mitmete nahahaiguste tunnus. Rasune nahk on pärisnahas paiknevate rasunäärmete suurenenud produktsiooni tagajärg. Rasu ülesandeks on hoida nahka ja karvu liigse kuivamise eest, aidata säilitada naha elastsust. Kui rasuerituse vähesuse puhul jääb nahk kuivaks, siis liiga suure rasuproduktsiooni korral tekib nn lahjendusefekt, mis muudab rasu “vedelamaks”. Rasuse naha tekkimist mõjutavad rasu koostise muutused, eeskätt linoleenhappe (asendamatu rasvhape, mida leidub taimerasvas) ja lineolaatide kontsentratsiooni langus.

Naha ehitus.