Puusaliigese kaasasündinud nihestus Autor: Kaidu Meitern

Puusaliigese kaasasündinud nihestus on puusaliigese arenguhäire tõttu tekkinud seisund, kus reieluupea asub kas ajutiselt või püsivalt puusanapast väljaspool. Esineb ühel juhul 75 sündinud lapse kohta (1,5%), poiste-tüdrukute suhe on 1:4. Seejuures on 20%-l juhtudest parema puusa, 40%-l vasaku puusa ja 40%-l mõlema puusa nihestus. Puusaliigese kaasasündinud nihestuse põhjusteks arvatakse puusa ümbritsevate sidemete lõtvust, pärilikkust (õel-vennal või vanematel on see samuti olnud), hormonaalseid häireid, loote asendit. Riskiteguriks on sünnieelne tuharseis, mida täheldatakse 20%-l kõigist puusaliigese nihestusega lastest, kusjuures vaid 3% neist sünnib tuharseisus. Kaasasündinud puusaliigese nihestus tuleb kindlaks teha esimesel elukuul. Varajane diagnoos ja ravi tagavad hea tulemuse. Nihestuse tunnused on nahavoltide asümmeetria kubeme piirkonnas, nihestunud jäse näib lühem, puusaliigese liikuvus (abduktsioon, s.o jala keskjoonest kõrvaleviimine) on piiratud. Diagnoosimisel abistab Ortolani kats, mis seisneb selles, et seliliasendis vastsündinul haaratakse mõlemast põlvest ja painutatakse jalgu ettevaatlikult puusast väljapoole. Puusaliigese nihestuse puhul täheldatakse naksatust või libisemist, kui reieluupea paigutub puusanappa. 

Diagnoosi täpsustamiseks tehakse ultraheli- ja röntgenuuring. Röntgenogrammil on näha, et luustumistuum ei asu liigeses. Raviks kasutatakse rihmu ehk rakmeid, mille abil surutakse lapse jalad puusadest laiali (nn konnaasendisse). Selle tulemusena paigutub reieluupea puusanappa, mis tekitab positiivse kasvuärrituse. Kui liiges ei paigaldu 6 nädalaga, on näidustatud operatiivne ravi.