BISOPROLOL VITABALANS

Arteriaalne hüpertensioon.
Krooniline stabiilne stenokardia.

Bisoprolooli tabletid on suukaudseks manustamiseks. Tablett tuleb võtta hommikul koos piisava
hulga vedelikuga (nt klaasi veega). Tableti võib võtta koos toiduga.

Annus tuleb kohandada individuaalselt. Soovitatav on alustada madalaima võimaliku annusega.
Mõnedel patsientidel on piisavaks annuseks 5 mg ööpäevas. Tavaline annus on 10 mg ööpäevas,
maksimaalne soovitatav ööpäevane annus on 20 mg.

Kerge hüpertensiooni raviks võib olla piisav ööpäevane annus 2,5 mg Bisoprolol Vitabalans'i.
Maksimaalset päevaannust 20 mg tuleks ordineerida vaid erandjuhtudel.

Neerukahjustusega patsiendid
Raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 20 ml/min, 0,33 ml/s) ei tohi
ööpäevane annus ületada 10 mg bisoproloolhemifumaraati. Selle annuse võib jagada kaheks.

Raske maksakahjustusega patsiendid
Annuse kohandamine pole vajalik, samas tuleb patsienti hoolikalt jälgida. Raskete
maksafunktsiooni häiretega patsientidel ei tohi ööpäevane annus ületada 10 mg
bisoproloolhemifumaraati.

Eakad
Tavaliselt pole annuse kohandamine vajalik. Soovitatav on alustada madalaima võimaliku
annusega.

Alla 12-aastased lapsed ja noorukid
Bisoprolol Vitabalans'i ei soovitata kasutada lastel piisavate efektiivsus- ja ohutusandmete
puudumise tõttu (vt lõik 5.2).

Ravi lõpetamine
Ravi ei tohi lõpetada järsult (vt lõik 4.4). Annust tuleb vähendada aeglaselt, vähendades annust
poole võrra nädalalase intervalliga.

Bisoprolool on vastunäidustatud patsientidel, kellel esineb:
- ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes
- äge südamepuudulikkus või dekompenseerimata südamepuudulikkuse
episoodid, mis vajavad intravenoosset inotroopset ravi
- kardiogeenne šokk
- II või III astme AV blokaad (ilma südamestimulaatorita)
- siinussõlme nõrkuse sündroom
- sinoatriaalne blokaad
- sümptomaatiline bradükardia, pulsisagedusega vähem kui 45...50 lööki minutis
ravikuuri jooksul või vähem kui 50 lööki minutis enne ravikuuri algust
- sümptomaatiline hüpotensioon (süstoolne vererõhk vähem kui 100 mm Hg)
- raske bronhiaalastma või raske krooniline obstruktiivne kopsuhaigus
- raskekujuline perifeerne arteriaalne oklusiivne haigus ja raskekujuline Raynaud’ sündroom
- metaboolne atsidoos
- ravimata feokromotsütoom (vt lõik 4.4)
- ravimid, mis sisaldavad floktafeniini ja sultopriidi (vt lõik 4.5)

Bisoprolooli sisaldavaid ravimeid kasutatakse ka kroonilise südamepuudulikkuse raviks.
Beetablokaatorite kasutamine sellel näidustusel nõuab erilist ettevaatust ning ravi tuleb alustada
raviannust järk-järgult tiitrides. Järk-järguline tiitrimine pole bisoprolooliga alati võimalik.
Seetõttu ei ole bisoprolooli soovitatav kroonilise südamepuudulikkuse raviks kasutada.

Bisoprolooli kombinatsioonid verapamiili ja diltiaseemi tüüpi kaltsiumiantagonistidega,
tsentraalselt toimivate antihüpertensiivsete ravimitega ja I klassi antiarütmiliste preparaatidega
pole üldjuhul soovitatavad (vt lõik 4.5).

Bisoprolooli kasutamisel tuleb olla ettevaatlik järgmistel juhtudel:
- samaaegne ravi amiodarooniga: kontraktiilsuse ja juhtehäirete risk (kompensatoorsete
sümpaatiliste reaktsioonide pärssimine, vt lõik 4.5).
- bronhospasm (bronhiaalastma, obstruktiivne hingamisteede haigus): bronhiaalastma või
teiste krooniliste obstruktiivsete kopsuhaiguste korral, mis võivad põhjustada sümptomeid,
tuleb samaaegselt kasutada bronhodilataatoreid. Astmahaigetel võib süveneda takistus
hingamisteedes, sellisel juhul tuleb suurendada beetaagonistide annust. Soovitatav on enne
ravi alustamist teha hingamisteede funktsionaalne test.
- samaaegne ravi antikoliinergiliste ravimitega (sealhulgas takriin): võib suureneda atrio-
ventrikulaarne ülejuhteaeg ja/või bradükardia (vt lõik 4.5).
- samaaegne inhalatsioonianesteetikumide kasutamine: reflekstahhükardia nõrgenemine ja
hüpotensiooni riski suurenemine (vt lõigud 4.3 ja 4.5). Beetablokaadi jätkamine suurendab
arütmia riski induktsiooni ja intubatsiooni ajal. Anestesioloogi tuleb informeerida, kui
patsient tarvitab bisoprolooli.
- joodi sisaldavad kontrastained: beetablokaatorid võivad tõkestada joodi sisaldavate
kontrastainete kasutamisest tingitud šokki või hüpotensiooni kompenseerivaid
kardiovaskulaarseid reaktsioone.
- diabetes mellitus koos ulatusliku vere glükoosisisalduse kõikumisega: hüpoglükeemia
sümptomid võivad maskeeruda. Vere glükoositaset tuleb jälgida bisoprolooli tarvitamise
ajal.
- türeotoksikoos: sümptomid ja kliiniline pilt võib ravi korral bisoprolooliga maskeeruda.
- range paastumine.
- kestev antiallergiline ravi: Nagu teised beetablokaatorid, võib bisoprolool suurendada nii
tundlikkust allergeenide suhtes kui ka anafülaktiliste reaktsioonide raskust. Ravi
adrenaliiniga ei pruugi anda soovitud terapeutilist efekti. Vajalik võib olla epinefriini
(adrenaliin) annuse suurendamine.
- esimese astme AV blokaad.
- Printzmetali stenokardia: beetablokaatorid võivad suurendada stenokardiahoogude arvu ja
kestust Printzmetali stenokardiat põdevatel patsientidel.
- perifeerne arteriaalne oklusiivne haigus/perifeersed vereringehäired, nagu Raynaud’
sündroom ja vahelduv lonkamine: kaebused võivad raskeneda, eriti ravi alguses.
- feokromotsütoomiga patsiendid: bisoprolooli võib manustada juhul, kui alfaretseptorid on
eelnevalt edukalt blokeeritud (vt lõik 4.3).
- psoriaasi põdevad või eelnevalt põdenud patsiendid: beetablokaatoreid (nt bisoprolool) võib
manustada ainult pärast riski/kasu hoolikat kaalumist.
- kui patsient kannab kontaktläätsi: beetablokaatorid võivad vähendada pisaravedelikku
ja põhjustada silmade kuivust.

Bisoproloolravi alustamine nõuab regulaarset monitoorimist, eriti eakate patsientide puhul.
Bisoproloolravi ei tohi, eriti just südame isheemiatõvega patsientidel, lõpetada järsku ilma selge
vajaduseta, sest see võib esile kutsuda südamehaiguse ajutise halvenemise. Südame
pärgarteritõvega patsientidel võib ravi järsk lõpetamine põhjustada müokardiinfarkti või äkksurma
(vt lõik 4.2).

Patsientide puhul, kellel on plaanis üldanesteesia, tuleb anestesioloogi teavitada beetablokaatori
kasutamisest. Kui enne operatsiooni on vajalik beetablokaatori kasutamine lõpetada, siis tuleb seda
teha järk-järgult ning beetablokaatori manustamine lõpetada ligikaudu 48 tundi enne anesteesiat.

Ravimis sisalduv toimeaine annab dopingukontrollis positiivse tulemuse.

Vastunäidustatud kombinatsioonid:
- Floktafeniin: beetablokaatorid võivad takistada floktafeniini kasutamisest tingitud Å¡okki või
hüpotensiooni kompenseerivaid kardiovaskulaarseid reaktsioone.
- Sultopriid: bisoprolooli ei tohi kasutada samaaegselt sultopriidiga, kuna see suurendab
ventrikulaarse arütmia tekke riski.

Ebasoovitavad kombinatsioonid:
- Verapamiili tüüpi kaltsiumi antagonistid ja vähemal määral diltiaseemi tüüpi kaltsiumi
antagonistid (verapamiil, diltiaseem, bepridiil): negatiivne toime kontraktsioonile,
atrioventrikulaarsele ülejuhtele ja vererõhule (vt lõik 4.4). Verapamiili intravenoosne manustamine
beetablokaatoriga ravitavale patsiendile võib esile kutsuda raske hüpotensiooni ja
atrioventrikulaarse blokaadi.
- Klonidiin ja teised tsentraalselt toimivad antihüpertensiivsed ained, nagu metüüldopa,
guanfatsiin, moksonidiin, rilmenidiin: tsentraalse toimega antihüpertensiivsete ravimite samaaegne
kasutamine võib põhjustada südame löögisageduse ja südame väljutusmahu vähenemist sh
südamepuudulikkuse halvenemist ning vasodilatatsiooni. Ravi järsk katkestamine võib suurendada
nn ”tagasilöögihüpertensiooni” tekkeriski.
- Monoaminooksidaasi inhibiitorid (välja arvatud MAO-B inhibiitorid): beetablokaatorite
hüpotensiivse toime tugevnemine, kuid samuti hüpertensiivse kriisi risk.

Kombinatsioonid, mille puhul tuleb olla ettevaatlik:
- I klassi antiarütmikumid (nt disopüramiid, kinidiin): atrioventrikulaarse konduktsiooniaja
mõju võib võimenduda ning negatiivne inotroopne toime võib suureneda. Vajalik on pidev
kliiniline ja EKG monitooring (vt lõik 4.4).
- III klassi antiarütmikumid (nt amiodaroon): atrioventrikulaarne ülejuhteaeg võib pikeneda
(vt lõik 4.4).
- Dihüdropüridiini tüüpi kaltsiumi antagonistid: samaaegne kasutamine võib suurendada
hüpotensiooni riski ning välistada ei saa südamepuudulikkusega patsientide ventrikulaarse
pumbafunktsiooni edasise halvenemise suurenemise riski. Latentse südamepuudulikkusega
patsientidel võib beetablokaatorite samaaegne kasutamine viia südamepuudulikkuseni.
- Parasümpatomimeetilised/antikoliinergilised ained (kaasaarvatud takriin): samaaegne
kasutamine võib suurendada atrioventrikulaarset ülejuhteaega ja/või bradükardia tekkeriski (vt lõik
4.4).
- Lokaalselt
manustatavad
beetablokaatorid, kaasaarvatud glaukoomi raviks kasutatavad
silmatilgad: bisoprolooli süsteemsed toimed võivad tugevneda.
- Insuliin ja suukaudsed antidiabeetilised ravimid: vere glükoositaset langetav toime
tugevneb. Beeta-adrenoretseptorite blokaad võib maskeerida hüpoglükeemia sümptomid.
- Digitaalise
glükosiidid: väheneb südame löögisagedus, pikeneb atrioventrikulaarne
ülejuhteaeg.
- Anesteetikumid: reflekstahhükardia nõrgenemine ja hüpotensiooniriski suurenemine (vt lõik
4.4).
- Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d): bisoprolooli antihüpertensiivse toime
vähenemine (MSPVA-d inhibeerivad vasodilatatiivseid prostaglandiine ja pürasoloon MSPVA-d
hoiavad kinni vedelikku ja naatriumi).
- Ergotamiini
derivaadid: perifeersete vereringehäirete süvenemine.
- Beetasümpatomimeetilised ained (nt isoprenaliin, dobutamiin): kombinatsioon bisoprolooliga
võib vähendada mõlema aine toimeid.
- Sümpatomimeetikumid, mis aktiveerivad nii alfa- kui beetaadrenoretseptoreid (nt
noradrenaliin, adrenaliin): kombinatsioon bisoprolooliga võib esile tuua nende ainete
alfaadrenoretseptori-vahendatud vasokonstriktoorse toime, mis viib vererõhu tõusuni ning
claudicatio intermittens’i süvenemiseni. Mitteselektiivsete beetablokaatorite puhul peetakse
selliseid koostoimeid tõenäolisemaks.
- Tritsüklilised
antidepressandid,
barbituraadid,
fenotiasiinid ja ka teised antihüpertensiivsed
ained ja orgaanilised nitraadid: suurenenud hüpotensiivne toime.
- Baklofeen: suurenenud antihüpertensiivne toime.
- Amifostiin: suurenenud hüpotensiivne toime.
- Samaaegne kasutamine koos teiste antihüpertensiivsete ainetega ja teiste vererõhku
alandavate ravimitega võib suurendada hüpotensiooni tekkeriski.

Kombinatsioonid, millega tuleb arvestada:
- Meflokviin; suurenenud bradükardia risk.
- Kortikosteroidid: vee- ja naatriumipeetusest tingitud antihüpertensiivse toime vähenemine.

Rasedus
Bisoprolooli farmakoloogiline toime võib tekitada tõsist kahju raseduse kulule ja/või
lootele/vastsündinule. Beetaadrenoretseptorite blokaatorid vähendavad platsenta perfusiooni, mida
on seostatud loote kasvupeetuse, emakasisese surma, abordi või enneaegse sünnitusega.
Kõrvaltoimed (nt hüpoglükeemia, bradükardia) võivad ilmneda nii lootel kui vastsündinud imikul.
Kui ravi beetablokaatoritega on vältimatu, on soovitatav kasutada beeta1-adrenoblokaatoreid.

Bisoprolooli ei tohi raseduse ajal tarvitada, välja arvatud tungiva vajaduse korral. Kui ravi
bisoprolooliga peetakse vajalikuks, peab jälgima platsentaarset verevoolu ja loote kasvu. Raseduse
või loote kahjustumise korral tuleb kaaluda alternatiivseid ravivõimalusi. Vastsündinud imikut
tuleb hoolikalt jälgida. Hüpoglükeemia ja bradükardia sümptomid avalduvad tavaliselt 3 esimese
päeva jooksul.

Imetamine
Ei ole teada, kas bisoprolool eritub rinnapiima. Seetõttu ei ole rinnaga toitmine ravi ajal soovitatav.

Kliinilises uuringus südame pärgarteritõvega patsientidel ei mõjutanud bisoprolool
autojuhtimise võimet. Siiski, olenevalt individuaalsest reaktsioonist ravimile, võib autojuhtimise
või masinatega töötamise võime olla häiritud. Iseäranis tähelepanelikult tuleb seda jälgida ravi
alguses, ravi muutmisel ja samuti juhul, kui samaaegselt tarvitatakse alkoholi.

Kõrvaltoimete esinemissagedused defineeritakse järgnevalt:
Väga sage (> 1/10)
Sage (> 1/100 kuni < 1/10)
Aeg-ajalt (> 1/1000 kuni < 1/100)
Harv (> 1/10000 kuni < 1/1000)
Väga harv (< 1/10000)
Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Immuunsüsteemi häired
- Harv: allergiline riniit, tuumavastaste antikehade ilmumine ilma väljendunud kliiniliste
sümptomiteta, nagu luupussündroom; antikehad kaovad ravi lõppedes

Ainevahetus- ja toitumishäired
- Harv:
triglütseriidide
taseme
tõus,
hüpoglükeemia

Psühhiaatrilised häired
- Aeg-ajalt:
unehäired,
depressioon
- Harv:
õudusunenäod,
hallutsinatsioonid

Närvisüsteemi häired
- Sage: väsimus, kurnatus, pearinglus, peavalu (eriti ravi alguses, üldiselt kergekujulised
ja sageli mööduvad 1...2 nädala möödudes)
- Harv: sünkoop

Silma kahjustused
- Harv: vähenenud pisaravool (tuleb jälgida patsientidel, kes kasutavad kontaktläätsesid)
- Väga
harv:
konjunktiviit

Kõrva ja labürindi kahjustused
- Harv:
kuulmiskahjustus

Südame häired
- Aeg-ajalt: bradükardia, AV-ülekande häired (aeglustunud AV-ülekanne või
olemasoleva AV bloki süvenemine), olemasoleva südamepuudulikkuse süvenemine

Vaskulaarsed häired
- Sage: jäsemete külmatunne või tundetus, Raynaud’ sündroom, suurenenud vahelduv
lonkamine
- Aeg-ajalt:
ortostaatiline
hüpotensioon

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
- Aeg-ajalt:
bronhospasm
bronhiaalastma
või
obstruktiivse
kopsuhaiguse
anamneesiga
patsientidel
- Harv: allergiline riniit

Seedetrakti häired
- Sage: seedetraktiga seotud kaebused, näiteks iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhuvalu
ja kõhukinnisus

Maksa ja sapiteede häired
- Harv:
hepatiit

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
- Harv:
ülitundlikkusreaktsioonid
(sügelus,
õhetus,
lööve)
- Väga harv: beetablokaatorid võivad esile kutsuda või halvendada psoriaasi või põhjustada
psoriaasilaadset löövet, alopeetsia

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
- Aeg-ajalt: lihaste nõrkus ja krambid, artralgia

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
- Harv:
potentsihäired

Üldised häired
- Sage: väsimus (tekib tavaliselt ravi alguses; väsimus on enamasti kergekujuline ning kaob
1…2 nädala jooksul).
- Aeg-ajalt:
asteenia

Uuringud
- Harv: triglütseriidide ja maksaensüümide (ALAT, ASAT) aktiivsuse suurenemine veres.

Sümptomid
Sagedasemad beetablokaatorite üleannustamise sümptomid on bradükardia, hüpotensioon,
bronhospasm, äge südamepuudulikkus ja hüpoglükeemia. Eri indiviidide tundlikkus bisoprolooli
suurte üksikannuste suhtes on väga varieeruv, südamepuudulikkusega patsiendid on eeldatavasti
väga tundlikud.

Ravi
Üleannustamise korral tuleb ravi bisoprolooliga lõpetada ja teostada toetavat ja
sümptomaatilist ravi. Tuleb vähendada bisoprolooli imendumist seedetraktist; võib kasutada
maoloputust või adsorbentide (nt aktiivsüsi) ja lahtistavate ainete (nt naatriumsulfaat)
manustamist. Piiratud andmetel on bisoprolool dialüüsitav üksnes vähesel määral.
Hingamist tuleb tähelepanelikult jälgida ning vajadusel rakendada kunstlikku hingamist.
Bronhospasmi korral manustada bronhe laiendavaid ravimeid, nagu isoprenaliin või beeta2
sümpatomimeetikumid. Kardiovaskulaarseid komplikatsioone tuleb ravida sümptomaatiliselt: AV-
blokaad (teine või kolmas aste) vajab tähelepanelikku jälgimist ja ravi isoprenaliini infusiooniga
või transvenoosse kardiostimulaatori paigaldamist. Bradükardia korral manustatakse intravenoosset
atropiini (või M-metüül-atropiini). Vererõhu languse ja šoki korral manustatakse plasmaasendajaid
ja vasopressoreid. Hüpoglükeemia korral manustatakse intravenoosset glükoosi.

Farmakoterapeutiline rühm: Selektiivsed beetablokaatorid
ATC kood: C07AB07

Bisoprolool on tugev beeta1-kõrgselektiivne adrenoretseptorite blokaator, millel puudub sisemine
sümpatomimeetiline aktiivsus. Sarnaselt teiste beetablokaatoritega on tema antihüpertensiivne
toimemehhanism ebaselge. Siiski on teada, et bisoprolool alandab oluliselt reniini aktiivsust
plasmas. Stenokardiaga patsientidel alandab beetaretseptorite blokaad südamejõudlust ning
vähendab seeläbi kudede hapnikuvajadust.

Bisoprolool imendub peaaegu täielikult seedetraktist. Tänu väga väikesele esmasele
maksapassaažile on biosaadavus ligikaudu 90%. Bisoprolooli seonduvus plasmavalkudega on
ligikaudu 30%. Jaotusruumala on 3,5 l/kg. Kogu üldine kliirens on ligikaudu 15 l/h. Plasma
eliminatsiooni poolväärtusaeg on 10...12 tundi, mis tagab pärast ühekordse ööpäevase annuse
manustamist toime kestuse 24 tunniks. Bisoprolool eritub organismist kahel viisil: 50%
metaboliseerub maksas inaktiivseteks metaboliitideks, mis elimineeritakse neerude kaudu.
Ülejäänud 50% eritub muutumatult neerude kaudu. Kuna eliminatsioon toimub maksas ja neerus
samal määral, pole bisoprolooli manustamisskeemi muutus maksa- või neerupuudulikkuse korral
vajalik. Bisoproloolil on lineaarne ja vanusest sõltumatu kineetika. Kroonilise
südamepuudulikkusega patsientidel (NYHA III klass) on bisoprolooli plasmakontsentratsioon
kõrgem ja poolväärtusaeg pikem võrreldes tervete vabatahtlikega. Maksimaalne
plasmakontsentratsioon 10 mg ööpäevase annuse juures on 64±21 ng/ml ja poolväärtusaeg on 17±5
tundi. Kasutamise kohta lastel pole piisavalt andmeid ning pole ka soovituslikku annustamisskeemi.
Seetõttu ei soovitata bisoprolooli lastel kasutada.

Farmakoloogilise ohutuse, korduvannuste toksilisuse, genotoksilisuse või kartsinogeensuse
prekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimestele. Nagu teised
beetablokaatorid, põhjustas bisoprolool suurtes annustes emaslooma (vähenenud söömine ja
vähenenud kehakaal) ning embrüo/loote toksilisust (suurenenud resorptsioonide esinemissagedus,
järglaste väiksem sünnikaal, füüsilise arengu peetus), kuid ei olnud teratogeenne.


6.
FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1
Abiainete loetelu

kaltsiumvesinikfosfaatdihüdraat
magneesiumstearaat
mikrokristalne tselluloos
kolloidne veevaba ränidioksiid

Bisoprolol Vitabalans 10 mg: kollane raudoksiid (E 172)

6.2
Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3
Kõlblikkusaeg

2 aastat.

6.4
Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

kaltsiumvesinikfosfaatdihüdraat
magneesiumstearaat
mikrokristalne tselluloos
kolloidne veevaba ränidioksiid

Bisoprolol Vitabalans 10 mg: kollane raudoksiid (E 172)

Ei kohaldata.

2 aastat.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Pakendi suurused: 10, 20, 28, 30, 50, 56, 60, 100 tabletti (PVC/Al või PVC/PVdC/Al blister).

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.