Aspergeri sündroom: kindlad tunnused, kuid oma eripärad
Foto: iStockÜldise teadlikkuse kasvades ei ole Aspergeri sündroom enam lapsevanemate jaoks võõras termin. Tallinna lastehaigla psühhiaatriakliiniku juhataja Anne Kleinberg räägib, et hoolimata hirmutavatest legendidest on emad-isad enamasti oma lapse huvide eest väljas ning süvenevad kohaste abivõimaluste leidmisele.
Tüüpilist Aspergeri sündroomiga inimest kirjeldada on raske. Lastepsühhiaater Anne Kleinbergi sõnul on Aspergeri sündroomil oma kindlad tunnused, kuid nende avaldumine varieerub ning selle tõttu on need inimesed kõik oma eripäradega.
„Pervasiivsete häirete levimust hinnatakse vahemikku 0,6–1% ning selle sisse mahuvad ka Aspergeri sündroomiga inimesed,“ ütleb dr Kleinberg ning tema sõnul ei ole alust arvata, et pervasiivsete häirete levimus Eestis erineks oluliselt teistest riikidest. „Eestis diagnoositakse pervasiivseid häireid analoogselt teiste Euroopa riikidega, välja arvatud võimalus pääseda spetsialistide vastuvõtule, mille tõttu võib diagnoosini jõudmine võtta aega,“ lisab lastepsühhiaater.
Milliste sümptomite järgi võiksid lapsevanemad Aspergeri sündroomi ära tunda?
Anne Kleinberg nendib, et kõige enam hakkavad vanemad abi otsima seoses lapse jäikusega rutiinimuutuste suhtes, mis paneb proovile kogu pere kannatuse. „Tavapärane on pöördumine seoses lapse keeldumisega süüa teatud toiduaineid, välistada teatud värvi või tekstuuriga toitu.
Omapärased huvid ei ole alati häirivaks, sest tihti on lapse kiindumus teadusesse või soov süvenenult mingit kitsast valdkonda uurida isegi meeldiv. Probleemseks muutub see siis, kui kogu pere elu hakkab selle ümber keerlema. Murelikuks võib teha soov mängida ainult ühtede ja samade mänguasjadega, mitte vahetada riideid, tundlikkus helide või kärarikaste inimhulkade suhtes. Tihti on vanemad häiritud ka oma lapse puuduvate sõprade või selle pärast, et teda ei huvita tavapärased eakohased tegevused,“ räägib Kleinberg põhjustest, mille tõttu vanemad spetsialisti juurde satuvad.
Vanemate teadlikkus Aspergeri sündroomist kasvab
Kleinberg kinnitab, et perearstid suunavad selliste muredega lapsevanemad üsna kiiresti lastepsühhiaatri konsultatsioonile, mis on ka üsna loomulik koht abi otsida. „Tänapäeval on nii kooli- kui lasteaiaõpetajad üsna teadlikud ka Aspergeri sündroomist ja soovitavad sageli ise vanematele abi otsima minna. Mida taktitundelisemalt nad seda teevad, seda suurema tõenäosusega ka vanemad pöörduvad,“ kinnitab Kleinberg.
Lastepsühhiaater kinnitab, et vanemate teadlikkus Aspergeri sündroomist on järjest süvenev, kuid omajagu hirme külvavad siiski linnalegendid stiilis, et sellise probleemiga pole lapsel enam õiget tulevikku. Ka erineva professionaalsuse astmega internetiallikad võivad vanemate hirme süvendada. „Enamasti on emad-isad aga oma lapse huvide eest väljas ja ei lase ennast asjatutest hirmudest kauaks haarata ning süvenevad kohaste abivõimaluste leidmisele,“ sõnab Kleinberg.
Varasemalt on Kleinberg välja toonud, et Eestis ei ole niivõrd probleem häire diagnoosimine, kui kriitiline seis abivõimalustega. Arst tõdeb, et kahjuks ei pääse kõik abivajajad tõesti õigeaegselt abini. „Segadus lapse omapärase käitumise ümber võib kesta mõttetult kaua, enne kui tuuakse selgus tema diagnoosis ja mis veelgi olulisem – kirjeldatakse erivajadused, millest lähtuvalt last rehabiliteerida. Siin on oluline rõhutada, et nende laste jaoks on keskne tagada seaduslik võimalus õppida elukohajärgselt väikeklassis või käia lapse vajadusi arvestavas lasteaiarühmas, rakendada sealjuures kõiki tugispetsialiste, sealhulgas leida võimalusel oma tugiisik,“ rõhutab lastepsühhiaater.
Täisversioon artiklist ilmus ajakirjas "Tervis apteegist" (jaanuar 2013).