Mis on paanikahäire?
Foto: iStockÄrevus on kõige sagedasem negatiivne emotsioon ning kõik inimesed kogevad seda aeg-ajalt - näiteks olulise inimesega kohtumise eel, eksami sooritamisel, avalikult esinedes jms. Evolutsiooniliselt on ärevus kaitsereaktsioon ja peab tekkima reaalselt ohtlikes olukordades selleks, et mobiliseerida organismi põgenema või vastu võtma ettevaatusabinõusid ohu vähendamiseks, selgitab kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Katri-Evelin Kalaus Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskusest SENSUS.
Üksikuid paanikahoogusid on kogenud enamik inimesi. Paanikahoog on selgelt piiritletud periood, kus isik kogeb ootamatult tekkivat tugevat ärevust olukorras, kus puudub reaalne oht. Paanikahoogu eristatakse paanilisest reaktsioonist, mis ilmneb reaalselt hirmutavas olukorras. Paanikahoo korral tekib paanikahoog isiku irratsionaalsetest mõtetest tema peas.
Paanikahoog kulmineerub tavaliselt umbes 10 minuti jooksul ja sellega võivad kaasneda järgmised kehalised ärevuse sümptomid: südamekloppimine, higistamine, värisemine, hingamisrütmi muutus, iiveldus või ebamugavustunne rinnus, pearinglus, ebareaalsustunne, depersonalisatsioon.
Paanikahoo ajal tugevnevad hirm ja somaatilised sümptomid sedavõrd, et isik katkestab käimasoleva tegevuse ja lahkub situatsioonist sageli kiirustades või põgenedes, sõltumata sellest, kus ta parasjagu viibib. Kui hoog tekib spetsiifilises situatsioonis, võib patsient hakata hiljem seda situatsiooni vältima. Sagedased ja ettearvamatud paanikahood põhjustavad hirmu üksinda jäämise või avalikesse kohtadesse mineku ees. Paanikahoogudele lisandub sageli püsiv hirm paanikahoogude kordumise ees.
Üksikust paanikahoost saab paanikahäire siis, kui isik hakkab kartma hoo kordumist ja võtab kasutusele turvalisusning vältimiskäitumised ärevuse vältimiseks. Seeläbi saavad kinnitust katastroofilised väärtõlgendused ärevuse mõju ja sellega toimetulemise kohta (näiteks: kui ma ei oleks poest lahkunud, siis ma oleksin saanud infarkti) ning ärevus süveneb.
Paanikahäiret iseloomustavad korduvad paanikahood
Paanikahäire on sageli esinev ärevushäire, mida iseloomustavad korduvad paanikahood. Paanikahäire diagnoosimiseks peab kuu või enama aja jooksul olema esinenud vähemalt üks paanikahoog, millega kaasneb püsiv hirm paanikahoogude kordumise ees, muretsemine hoo mõju või tagajärgede pärast (ärevuse kehaliste sümptomite katastroofiline väärtõlgendamine) ning paanikahoo tagajärjel tekkinud käitumise muutus (vältimine ja/või turvalisuskäitumised). Hood ei tohi olla põhjustatud ainete või ravimite tarvitamisest, üldisest meditsiinilisest seisundist.
Paanikahäire esineb väga sageli koos agorafoobiaga. Agorafoobia korral tekib hirm olukorras või kohas, kust on raske või piinlik põgeneda või kus abi pole käepärast, kui paanikahoog või paanikale sarnased sümptomid peaksid tekkima. Agorafoobia areneb sageli paanikahoogude tagajärjel ning operantse tingimise printsiibil ehk kui mingis olukorras tekib inimesel ärevus, siis ta hakkab seda olukorda vältima. Agorafoobia korral kardavad inimesed väga erinevaid olukordi, näiteks: üksi kodus olemine, üksi välja minemine, juuksuris käimine, rahvahulgad, sillad, lift, liiklusummikud, buss, lennuk jne. Tavaliselt on need olukorrad, kus varem on paanikahoog tekkinud, ja isik usub, et see võib uuesti juhtuda.
Paanikahäire (koos või ilma agorafoobiata) on sage häire ning seda esineb umbes 1–2%l inimestest. Ootamatute paanikahoogude ning agorafoobia esinemissagedus on vastavalt 4% ja 9%. Peamine haigestumise iga on 15.–19. ja 25.–30. eluaasta vahel. Naistel diagnoositakse paanikahäiret kaks korda sagedamini kui meestel. Naistel on paanikahäire sagedamini ka koos agorafoobiaga. Paanikahäire esineb sageli koos teiste psüühika- ja käitumishäiretega. Sekundaarse häirena esineb see tihti koos teiste ärevushäiretega: sotsiaalfoobiaga, üldistunud ärevushäirega, lihtfoobiatega, obsessiiv-kompulsiivse häirega, posttraumaatilise stressihäirega (APA, 2000). Meeleoluhäiretest esineb paanikahäire kõige sagedamini koos depressiooniga (APA, 2000).
Esmane ravivalik on kognitiivkäitumuslik psühhoteraapia
Paanikahäire kognitiiv-käitumuslik mudel (Clark, 1986) on enim tsiteeritud mudel paanikahäire korral. Mudelil baseeruv kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia on teaduslikult tõestatud efektiivsusega psühhoteraapiameetod paanikahäire ravis. Rahvusvahelistes ravijuhistes soovitatakse kognitiiv-käitumisteraapiat esimese ravivalikuna paanikahäire korral. Raskemate seisundite korral võidakse lühiajaliselt ravi alguses kasutada ka rahusteid.
Paanikahäire kognitiiv-käitumusliku psühhoteraapia peamiseks eesmärgiks on vähendada häire säilimismehhanisme (turvalisuskäitumised, vältimine, enesele suunatud tähelepanu). Selleks õpetatakse ära jätma turvalisuskäitumist, vältimist ning enesejälgimist, mis hoiavad alles ja suurendavad hirmu ärevussümptomite ees. Ärevusseisundi järkjärgulise eksponeerimise abil vaidlustatakse katastroofimõtteid ning vähendatakse ärevuse määra ja kestvust.
Paanikahäire kognitiiv-käitumisteraapia on üldjuhul lühiajaline. Sõltuvalt häire raskusastmest kestab see 4–10 seanssi kohtumistena umbes kord nädala või paari jooksul. Komorbiidsete seisundite puhul võib psühhoteraapia kesta kauem
Täisversioon artiklist ilmus ajakirjas Pereõde (detsember 2014).