Kuidas leida sobiv inhalaator?
Foto: iStockTartu Ülikooli Kliinikumi kopsukliiniku õde Merike Viin, kes on üle kümne aasta kopsuhaigetele inhalaatorite kasutamist õpetanud, nentis, et iga inhalaator on erinev ning vajab seetõttu oma inhalatsioonitehnikat.
„Kõik inhalaatorid vajavad erinevat tehnikat, sellepärast õpitakse ja testitakse inhalaatori kasutamist kopsuõe juures,“ ütles kopsukliiniku õde Merike Viin. Ta kirjeldas, et tavapäraselt käib ravimi väljakirjutamise protsess nii, et arst määrab ravimi või ravimigrupi, kopsuõde paneb võimalikud valikud lauale ja hakkab koos patsiendiga vaatama, milline inhalaator on kõige sobivam.
Inhalaatori valikul arvestatakse ravimi hinda ja patsiendi kasutusmugavust. Aluseks võetakse ka kõrvaltoimeid: kui näiteks pulbrilise ravimi toimel tekib patsiendil häälekähedus, võib sobivamaks osutuda sama toimega ravim aerosoolkujul. „Kopsuõe roll ongi aidata välja valida sobiv inhalaator, õpetada selgeks selle kasutamine ning hiljem seda kontrollida, “ ütles Viin. „See on suur töö, milleks võib tihtipeale kuluda ka tunde.“
Inhalaatorite jagunemine
Viin selgitas, et inhalaatorid erinevad nii toime, toimepikkuse kui ka tüübi poolest.
Toime alusel on olemas erinevad bronhilõõgastid – kas beeta-2-agonistid või antikolinergilised. Lisaks on põletikuvastase toimega ravimid, need on steroidid. Olemas on ka kombinatsioonpreparaadid (näiteks kombineeritud kahest erinevast bronhilõõgastist ja beeta-2-agonistist ning steroidist).
Toimepikkuse alusel saab eristada lühitoimelisi (4–6 tundi), pikatoimelisi (12 tundi) ja ülipikatoimelisi (24 tundi) inhaleeritavaid ravimeid. „Kombinatsioon- ja ülipikatoimega ravimid võimaldavad lihtsamaid raviskeeme,“ märkis Viin.
Tüübi alusel jagunevad inhalaatorid aerosoolinhalaatoriteks ja pulberinhalaatoriteks.
Aerosoolinhalaatorid
Aerosoolinhalaatorites on ravim balloonis. Viin õpetas, et aerosoolidel tuleb esimesel kasutuskorral inhalaatorit loksutada ja esimesed kaks doosi lasta õhku, sest need ei välju korrektselt. Aerosoolinhalaatorite puhul on oluline meeles pidada sedagi, et enne iga kasutuskorda tuleb inhalaatorit loksutada, et propellantgaas seguneks ravimiosakestega. Kui inhalaatorit ei loksutata, ei ole ühes doosis õige kogus ravimit. Iga vajutusega pihustatakse inhalaatorist välja üks annus ravimit.
Aerosoolinhalaatorite puhul peaks ummistumise vältimiseks kord nädalas võtma ballooni plastmasskorpusest välja ja eemaldama huuliku katte ning laskma veel inhalaatorist läbi joosta.
Ravim on balloonis suure surve all ja väljub inhalaatorist kiirusega 30–50 m/s, mistõttu on inhaleerimine tehniliselt keeruline ja vajab täpset sissehingamise ajastatust. Suure kiiruse tõttu jääb enamik ravimist suuõõnde ja neelu ning neelatakse alla.
Pulberinhalaatorid
Pulberinhalaatoris on ravim pulbrilisel kujul. Viin tõi välja, et pulberinhalaatori puhul peab inhalatsiooni käivitamiseks olema sissehingamistugevus piisav ja tuleb jälgida, et pulbrit ei tõmmataks vastu hambaid, muidu ei jõua ravim kopsu. Sissehingamistugevust harjutatakse eri ravimvormide puhul enamasti vilistavate testritega.
Kõik pulberinhalaatorid kardavad niiskust. Seetõttu on kõik mingil moel suletud või kaitseümbrises. Niiskuskartlikkuse tõttu tuleb pulberinhalaatoreid hoida väljahingamise ajal suust eemal, nendesse ei tohiks puhuda. Kui ravim saab niiskust, siis see paakub ja ka õige kasutustehnika korral ei sisalda õiget ravimiannust. Seetõttu ei tohi pulberinhalaatoreid veega pesta, vaid neid tuleks puhastada kuiva salvrätiga.
Pulberinhalaatorid võivad olla ühe- või mitmeannuselised. Mitmeannuselised pulberinhalaatorid sisaldavad kindla hulga annuseid ühes inhalaatoris.
Ühekordse annusega inhalaatoris on ravim pakitud ravimkapslisse koos kandurainega (laktoos). Kapsel paigaldatakse seadmesse, kapsli kest avatakse või purustatakse ja ravim hingatakse bronhidesse.
Kapsleid ei tohi enne manustamist välja võtta, sest kõik pulbrid kardavad niiskust. Üks kapsel on üks doos, mis tuleb korraga ära hingata. Kapslite puhul saab kasutaja kohe kontrollida, kas ta hingas õigesti ja õige tugevusega – inhalaatorit avades on näha, kas kapslis on pulbrit veel alles. Kui kapsel ei ole tühi, tuleb uuesti sama kapslit inhaleerida. Kui kapsel on tühi, tuleb kest ära visata. Õigesti hingates on kuulda surisevat heli. Kui seda ei ole kuulda, võib kapsel olla pessa kinni jäänud. Sellisel juhul tuleb avada inhalaator ja vabastada kapsel, koputades inhalaatori põhjale, ning sulgeda inhalaator. Seejärel uuesti hingata.
Täisversioon artiklist ilmus ajakirjas Apteeker (september 2016).