Psühholoog kirjutab: kuidas lõpetada suhtes negatiivse tantsu tantsimine

Suhteprobleemid tekivad nii pikaajalistel elukaaslastel kui ka lühikest aega koos olnud paaridel. Vajadus olla lähisuhtes on väga inimlik omadus. Inimesed on loomu poolest sotsiaalsed ning vajavad seltsi ja ühiskonna tunnustust. Sestap ei olegi suhtlemine mitte ainult bioloogiline, vaid ka sotsiaalne vajadus. Me ei loo suhteid üksnes selleks, et saada järglasi, punuda ühine pesa või alustada kooselu. Me tahame, et meid märgataks ja tunnustataks, soovime kogeda lähedust, tunda end kaitstuna, olla vajalik ja elada turvalist elu. Just selles peituvad probleemi juured. Nii me ise kui ka meie partnerid ei ole ideaalsed inimesed, kes on üles kasvanud ideaalses perekonnas. Ka meie vanemate peredes on olnud omad suhteraskused. Selliseid perekondlikke käitumis- ja reageerimismustreid antakse sageli edasi põlvest põlve ning käitumisvead kipuvad kuhjuma. Seega põrkavad kahe inimese kohtumisel kokku erinevate perekondade väärtussüsteemid. Kusjuures sageli arvab kumbki pool, et just tema eluviis ja käitumislaad on kõige vastuvõetavam ja normaalsem. Mingis mõttes on neil õigus, kuid see on ainult pool tõde. Just sellel etapil hakkavad paarid tihti tantsima armastuse negatiivset tantsu, nagu nimetab seda tunnetekeskne terapeut dr Sue Johnson.

Konfliktid suhtes tekivad sageli sellepärast, et paar ei ole olulisi asju läbi rääkinud ja mõlemad partnerid arvavad, et kui nendega hakati koos elama, siis neid mõistetakse ja aktsepteeritakse sellistena, nagu nad on. Tegelikult see nii ei ole. Suhte esimesel, romantilisel etapil on üpris raske näha enda kõrval päris inimest ja mitte ebareaalset olendit, kes on lihtsalt meie kujutlusvõime vili. Alguses on inimesed rohkem valmis kompromissideks ning kipuvad lootma, et partner muutub või muudab oma ellusuhtumist ja harjumusi. See loob aga soodsa pinnase esimestele konfliktidele, mis tekivad sageli siis, kui armumise eufooria ja hormonaalsed tormid on vaibunud ning elu ei vaadata enam läbi roosade prillide. Partnerid naasevad reaalsusesse, hakkavad elama rutiinset elu ja puutuvad aina rohkem kokku oma partneri tegelike (ja mitte sugugi ideaalsete) isikuomaduste ja kasvatuse iseärasustega. Võib juhtuda, et need omadused, mis tundusid alguses nii armsad ja omapärased, hakkavad igapäevaelus hoopis ärritama. On üks asi, kui armsam paneb sinu jalge ette kõik, mis tal on, läheb sinuga reisile ja teeb kalleid kingitusi, ja hoopis teine, kui ta on kulutanud kõik säästud meelelahutusele ega ole tasunud kodulaenu tagasimakset. 

Nii külvatakse konflikti seemneid. Üks partner avastab, et kooselu teisega ei ole päris ohutu. Partnerid võivad kaotada usalduse ja suhtes algab kriis. Kuid kriis ei ole armastuse lõpp, vaid etapp, mil pannakse suhe proovile. See on põhjus ja võimalus teha suhtes muudatusi. Partnerid saavad võimaluse selgitada välja, millised on nende enda ja partneri vajadused suhtes, ning õppida, kuidas kaitsta enda piire ja austada teise omasid. Selles olukorras on kasulik käia pereteraapia seanssidel, kus partnerid õpivad ausalt arvamust avaldama, teineteist kuulama ja paremini mõistma, pereliikmetele abi pakkuma ja nendelt emotsionaalset tuge saama ning arendama probleemi lahendamise oskusi. Just sellepärast soovitavad pereterapeudid paaridele, kes tahavad luua stabiilse ja harmoonilise suhte, enne kooselu alustamist leppida kokku kõikides olulistes küsimustes ning mõelda koos sellele, mis on tulevases suhtes vastuvõetav ja mis mitte. Näiteks millist tuge ootame partnerilt, kuidas suhtume seksi, rahasse, lastesse ja vanematesse, kuidas kujutame ette puhkust ja ühist tulevikku, kes hakkab meid külastama ja kas hakkame ka ise seltskonnas käima.

Mõnikord andestatakse partnerile väga palju ega räägita oma vajadustest, sest kardetakse oma kallimat kaotada ega osata öelda „ei“. „Kardan kogu aeg, et partner jätab mu maha,“ kirjeldavad mõned patsiendid oma hirme. Sellist inimest mõjutab suhtetrauma ja tunne, et ta ei ole midagi väärt ning peab kogu aeg armastust välja teenima. 

Täiskasvanu hirm mahajätmise, reetmise ja hülgamise ees pärineb sageli lapsepõlvest ning suhetest oluliste täiskasvanutega, kes on neid eri põhjustel reetnud ja hüljanud või ei ole neid armastanud ega neile aega pühendanud. See hirm osutab madalale enesehinnangule ja kompromissivalmidusele. Mõnikord juhtub nii, et armastusest pimestatud inimene, kes on ohverdanud unistuste suhte nimel palju ega oska oma isiklikke piire kaitsta, lõpuks toibub ja avastab end täbarast olukorrast. Asi läheb nii kaugele, et võetakse suuri laene, et partnerile meele järele olla. Pahatihti hakkavad sellised partnerid elama teise elu, loobuvad oma karjäärist, plaanidest, sõpradest ja lemmikharjumustest, kuid samal ajal kasvab neis viha, ärritus ja väsimus.

Pidev ja tõsine põhjendamatu hirm kaotada suhe on neurootiline. Me vajame hirmutunnet selleks, et kaitsta end ohuolukorras, kuid neurootilist hirmu tuntakse ilma selge põhjuseta. Tõenäoliselt on see mälestus sellest, et meiega on varem midagi sarnast juba juhtunud ja see tegi väga haiget. Näiteks, kui keegi oluline on meid emotsionaalselt või füüsiliselt alt vedanud: valinud kellegi teise, lahkunud, surnud või reetnud. Inimene ei pruugi praegust suhet minevikuga seostada ega varasemat seika isegi mäletada. Ent umbusaldus, hirm truudusetuse ees ja tugev ärevus viitavad sellele, et inimene võtab lähedust kui võimalikku ohtu.

Sellist tüüpi ärevaid partnereid võib nimetada neurootikuteks. Neil on neurootiline isiksus, mis paneb neid tihti võtma suhtes ohvri või agressori rolli. Neurootikutele tundub, et nende probleemides ja valikutes on alati süüdi keegi teine. Nad kipuvad olukorda üle dramatiseerima ning kontrollivad aktiivselt enda ja partneri elu. Neurootikutele on omane pessimism ja kurbus, nad muutuvad sageli närviliseks või koguni agressiivseks.

Ameerika psühhoanalüütik ja psühholoog Karen Horney eristab neurootilise isiksuse kolme tüüpi – alluv, agressiivne ja eraldatud – ning on kirjeldanud kaht võimalikku viisi, kuidas saab neurootik oma ärevust ohjeldada. Esimene tüüp otsib patoloogiliselt armastust ja kiindumust, mis viib suhtes partneriga ühtesulamise ja ülemäärase läheduseni. Nii tekib kaassõltuv suhe. Teine neurootikutüüp ihaldab prestiiži ja võimu ning soovib omada kontrolli kellegi või millegi üle. Suhtes kipub ta tihti domineerima, alandama teisi ja riivama nende õigusi. Ilmselgelt ei soodusta selline suhtumine ellu ning partnerisse paarisuhtes soojust ja lähedust. Ent isegi siis, kui see on tõsi, ei peaks langema meeleheitesse. Suhtega, mida moonutavad pidev hirm ja kognitiivsed vead reaalsuse tajumisel, pakub võimalust tööd teha kognitiiv-käitumuslik paariteraapia. Psühhodünaamilise teraapia meetodid (sh psühhoanalüüs, jungiaanlik jt meetodid) aitavad tuvastada hirmu algpõhjuse, saavutada kontakti oma tunnetega ja need läbi elada. Siis ei ole sellistel tunnetel enam võimu oleviku üle.

Teine võimalik suhteprobleem on ebasobiva partneri valimine. Näiteks kui stabiilsest suhtest unistav naine valib ikka ja jälle ebastabiilseid ja infantiilseid partnereid, kelle peale ei saa loota. Või mees, kes otsib suhtes soojust ja tuge, valib emotsionaalselt kättesaamatu ja tundetu elukaaslase. Samas võib taoline suhe tekitada väga intensiivseid tundeid: emotsioonid on viimase vindini pingul, silmist lööb tuld ja läbielamiste tugevus on selline, et inimene ei ole enam võimeline mõistma, kas ta on selle partneriga õnnelik või õnnetu. Ka sellise valiku põhjus peitub lapsepõlves, sest kanname oma vanemate perest saadud kogemused alateadlikult üle täiskasvanuellu. Muud suhtemudelit meie isiklikus kogemuses lihtsalt ei ole. Kui me ei ületa teadlikult iseennast ega tegele enda täiskasvanuks saamisega, siis valimegi partnereid, kes on millegi poolest – kas sisemiselt või väliselt – meie vanematega sarnased, püüame mängida selle suhte stsenaariumi ümber ja saada lõpuks armastust tundetult emalt või kaitset isalt, kes ei ole kunagi lähedal olnud. Nõnda jääme lõksu, kuhu meelitab meid alateadvuses pesitsev lootus, et kunagi mängime selle stsenaariumi ometi ümber ja meie lapsepõlvelugu saab õnneliku lõpu. Sellistes olukordades aitab teraapia peidetud stsenaariumi ära tunda, täitumata jäänud unistused kaotada ja teha ruumi tervetele suhetele nii iseenda kui ka teistega.