Mida tegevusteraapia tähendab ja miks seda eestis ath puhul laiemalt ei kasutata?

Tegevusteraapia on tõenduspõhine teraapiavorm, mille eesmärk on võimaldada inimestel osaleda tähenduslikes tegevustes ning elurollides terve elukaare jooksul, olenemata diagnoosidest või muudest väljakutsetest. Tegevusterapeudid on tegevusvõime spetsialistid, kes toetavad nii füüsiliste, vaimsete kui sensoorsete katsumuste korral. Nad töötavad inimestega, et parandada nende tegevustes osalemise võimeid, ning oskavad kohandada tegevusi ja keskkondi vastavalt vajadustele. Tegevusterapeudid kasutavad tegevusi ja keskkondi praktiliselt, et säilitada tervist ning ennetada seisundi halvenemist. 

Nüüdseks on maailmas riike, kus tegevusteraapia rakendamine on juba tavapärane ka aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) korral nii lastel kui täiskasvanutel. Me teame, et isegi kui inimene saab optimaalseid ravimeid, ei pruugi kõik diagnoosist tingitud raskused kaduda. Näiteks on Suurbritannia ravijuhendites suuniseid, mida on otseselt seostatud tegevusteraapiaga, seepärast soovitatakse seda teraapiat ühe sekkumisena. 

Tihti suunatakse inimesi tegema „meeldivaid tegevusi“, kuid puudub põhjalik hindamine ja arusaam, mis on tegevuste tähenduslikkus ja väärtus selle inimese jaoks või kuidas keskkond tegevuses osalemist pärsib või toetab. Tulemus võib olla frustreerivate kogemuste kordumine, mis viib lõpuks siiski sisemise motivatsiooni alanemiseni ning seeläbi vähendab algatusvõimet ja suurendab tõenäosust, et inimene katkestab tegevusi või väldib teatud keskkondi.

Tegevusterapeut saab hinnata kõiki tegevuselemente, kuidas need omavahel suhestuvad ja kuidas mõjuvad sotsiaalne ning füüsiline keskkond antud tegevusele. Tegevusterapeut saab hinnata täidesaatvaid funktsioone: näiteks kuidas inimene oma aega planeerib, prioriteete või eesmärke seab, vajalikku informatsiooni mäletab, tähelepanu hoiab või jagab, tegevusi lõpuni viib ja oma keskkonda organiseerib. Tegevusteraapia põhineb nende funktsioonide süsteemsel hindamisel, et tagada inimkeskne sekkumine, mille puhul on tõenäosus muutusteks suurem. 

Täiskasvanud, kes on saanud ATH diagnoosi hilisema elu jooksul, kirjeldavad ebaefektiivsete oskuste kasutust, et kompenseerida oma raskuskohti või kuna oskuste õpetamise viis ei ole sobinud nende aju toimimisviisiga. Tegevusterapeut võib soovitada tegevusi, mis ainult ei aita parandada kognitiivseid, motoorseid või sensoorseid oskusi, vaid ühtivad ka selle inimese väärtuste ning konkreetse keskkonnaga. Selliste tegevuste eduelamuste kaudu on võimalik parandada inimese arusaama enda võimekusest ja tõhususest, see tõstab enesehinnangut. Kahjuks on paljudel täiskasvanutel kujunenud ebameeldivatest kogemustest minapilt, mis on kriitiline ja võib tekitada kroonilisi ärevussümptomeid.

Strateegiad, mida tegevusterapeudid soovitavad, on enamjaolt seotud stressiga toimetuleku, rutiini ja keskkonna muudatuste ja sensoorse regulatsiooniga. Tegevusterapeudid kasutavad näiteks teadveloleku (mindfulness) raamistikku, et tuua rutiini tegevusi, mis loovad võimalusi hetkes kehaga ja keskkonnaga kontaktis olekuks. See toetab eneseregulatsiooni saavutamist ning juurutab säilenõtkust, et toime tulla jooksvate stressoritega. 

Aja planeerimise oskuste arendamist on samuti seostatud stressi vähenemisega, kuna planeeritud tegutsemine on tervisele vähem kurnav kui reaktiivne tegutsemine. Lisaks esineb paljudel täiskasvanutel tegevusliku tasakaalu häiritust. See tähendab, et rutiinis olevad tegevused, nende sagedus ja maht ei toeta tegelikult inimese heaolu. Tüüpiline on produktiivsete tegevuste, näiteks kool ja töö, ülekaal, mis pikaajaliselt mõjub kehvasti lisaks täidesaatvatele funktsioonidele ka füüsilisele tervisele. Koos tegevusterapeudiga on võimalik hinnata tegevuslikku tasakaalu ning planeerida, kuidas sisse tuua ja juurutada uued või katkenud tegevused, mis selle tasakaalu looksid. 

Tegevusterapeudid mõistavad harjumuste kujunemise ja muutmise teooriaid ning aitavad inimestel luua struktuuri ja organiseeritust tegutsemises ja keskkonnas. Näiteks veel võib tegevusterapeut aidata luua süsteeme kodus või tööl, et inimene leiaks üles vajalikud esemed ning oskaks paigutada neid selliselt, et need on kättesaadavad, kuid ei tekita samas visuaalset küllastust. See vähendab teatud olukordades stressi ja sensoorset ülekoormust, mille suhtes on ATH diagnoosiga inimene haavatavam. 

Sensoorse integratsiooni (SI) häirituse ja ATH vahel on korduvalt leitud tugevaid seoseid. ATH puhul esineb näiteks nii üle-vastuvõtlikkust (sensoorse stiimuli intensiivsemat kogemist) kui ka sensoorikal põhinevaid motoorseid raskusi (näiteks düspraksia). SI häirituse levinud tagajärjed on ärrituvus, ärevus, rahutus, impulsiivsus, keskendumisraskused ja tegevuste katkestamine või keskkondade vältimine. Need tagajärjed on tingitud sensoorse stiimuli mõjust närvisüsteemile. Kuna aju on plastiline, siis saab kõiki kaheksat sensoorset süsteemi arendada ka täiskasvanutel. Tegevusterapeudid, kes kasutavad SI raamistikku, saavad läbi viia sensoorsete funktsioonide hindamise. Seejärel on võimalik kaardistada regulatsiooni seisundeid, näiteks mis kontekstis suudab inimene paremini tähelepanu hoida ja tunneb end emotsionaalselt stabiilsena, mis kontekstis tekib üleväsimus või liigne erksus. Reguleeritud seisundi saavutamiseks võib tegevusterapeut soovitada sensoorseid strateegiaid, näiteks teatud kehalised liikumised, valguse või heli muudatused. Samuti oskab tegevusterapeut soovitada tõenduspõhiseid abivahendeid. Näiteks on Eestis populaarseks kujunenud raskustekid, mida aga kasutatakse pikaajaliselt ja ebakorrektse kaaluga. Need vahendid võivad lühiajaliselt tõesti maandavalt mõjuda, kuid tegelikkuses kahjustavad propriotseptsiooni ehk süvatundlikkust, tõstes sensoorseid vajadusi kõrgemaks. 

Tegevusterapeutidel on ATH diagnoosiga täiskasvanutele palju pakkuda. See on üks eriala, lisaks arstidele, psühholoogidele ja õdedele, mille spetsialiste kaasata terapeutiliste sekkumiste valikutesse.