Kuidas valuga toime tulla?
Confido Tartu Raatuse kliiniku kliinilise psühholoogi Siim Jakobsoo sõnul on viimasel paaril aastal hakatud üha rohkem rääkima valust ja valuga toimetulekust, mistõttu on huvi psühholoogilise valuravi vastu kasvanud. Teatakse aina rohkem, et medikamentoosse valuravi kõrval saab valuga paremini toime tulekuks aidata ka psühholoog. Samuti on positiivne, et meditsiinis on hakatud valuravi käsitlema üha rohkem meeskonnatööna, kuhu on kaasatud arstid, kliinilised psühholoogid ja füsioterapeudid. See loob eelduse, et patsient saab just sellist abi, mida ta kõige rohkem vajab.
Valu on tunne, mis muudab keeruliseks tähelepanu hoidmise igapäevastel tegevustel, näiteks söögitegemisel, raamatulugemisel või lihtsalt puhkamisel. Kui inimesel on nendele tegevustele raske keskenduda, võivad need jääda pooleli, inimene ei tunne tegevuste lõpetamisest piisavalt rõõmu või teeb tegevusi lausa vägisi. Samuti halveneb valu tõttu unekvaliteet, sellel on omakorda tugev mõju füüsilisele ja vaimsele tervisele.
Kroonilise valu käes kannatajad kipuvad kogema rohkem just negatiivsemaid emotsioone. Esiteks ärevust, kuna valutunne tekitab evolutsioonilises plaanis omamoodi ohutaju, et midagi on valesti ja ähvardab oht, tekivad vastavad mõtted-hinnangud. Kroonilise valuga on tihti ebamugav pikalt ühes asendis olla, see tekitab rahutust ja raskusi lõõgastumisel, lisaks suurendab ärevustunnet. Teiseks kogetakse kroonilise valuga rohkem kurbust, kuna valu võib eemale tõugata harjumuspärastest tegevusest, liikumisest, tööalastest väljakutsetest jms, see teeb inimese tihtipeale kurvaks. Kolmandaks võib valutunne viia ka viha tundmiseni, kuna valu põhjused võivad tekitada ebaõiglustunnet ja raskendada kontrollimatute põhjustega rahu tegemist, nende aktsepteerimist.
Kui inimene peab kannatama valu pikaajaliselt ehk valu on muutunud krooniliseks ja raskemini hallatavaks, võib tal kaduda lootus paranemiseks. Lootus on optimistlik meelelaad, mis ootab parimat ja võib valuaistingut veidi leevendada, samuti aktiveerib see otsima abi. Lootusetus on aga kontrollimatu tunne, mis muudab pigem passiivsemaks ja koondab tähelepanu negatiivsete mõtete ketramisele peas. Negatiivsete mõtete ketramine on aga omakorda üks suuremaid valutaju võimendavaid protsesse. Vahel võib lootus olla ka pärssiva mõjuga – kui pole põhjust olla lootusrikas valu kadumise/nõrgenemise suhtes, võib see raskendada valu aktsepteerimist ja praktiliste muutuste elluviimist, mis aitaksid koos valuga täisväärtuslikumalt elada.
Miks on valu meile nii ebamugav?
Viimaste aastate teadus on leidnud, et ebamugavus ei tule niivõrd pelgalt füüsilisest valuhaistingust, vaid selle tarbeks reageerib ajus omaette ajupiirkond, basolateraalne mandelkeha. See ajupiirkond on ka huvitav uurimisobjekt valuravis, kuna on võimalik, et selle piirkonna mõjutamine võib muuta ka valutaju.
Arvatakse, et valust tulenevat ebamugavustunnet saab mõtete ja emotsioonide kontrollimisega parandada, kuid kliinilise psühholoogi sõnul pole see parim strateegia, kuna tihti mõeldakse selle all mõtete ja tunnete allasurumist. Inimene justkui eitaks, et tal on probleem, ja prooviks probleemiga tegelemist vältida. Lühiajaliselt võib see isegi töötada, aga mida pikemalt valuaisting kestab, seda raskem on tähelepanu sellelt eemal hoida. Parem sõnastus oleks ehk mõtetega toimetulek, milles kliiniline psühholoog saabki abiks olla.
Millist abi pakub kliiniline psühholoog?
Patsiente, kes otsivad kliiniliselt psühholoogilt tuge toimetulekuks valuga, iseloomustab soov oma elukvaliteeti parandada. Inimesed ei aktsepteeri enam, et valu nii palju nende elukvaliteeti halvendab ja võitlevad sellele vastu.
Psühhoteraapias kasutatakse valuravis tihtipeale biopsühhosotsiaalset mudelit, mis proovib ära selgitada võimalikult suure osa valu mõjust inimesele.
Üks psühholoogiline faktor, mida see mudel käsitleb, on valuga seotud uskumused, näiteks „valu tekitavaid liigutusi tuleb vältida, kuna need tekitavad uusi vigastusi“ – sellised uskumused võivad muuta inimese vähem aktiivseks ja seeläbi valutunnet suurendada. Samuti võivad inimesel tekkida katastroofimõtted tuleviku kohta – kardetakse näiteks valu võimendumist, seda, et ei saada oma eluga hakkama jms, mis omakorda tekitab stressi ja võimendab valu. Samuti võib inimesel olla raske uskuda arsti seletust valu põhjuste kohta, tal säilib valu kohta „müsteeriumi“ hinnang ja ta jääb vastuseid otsima, mille tõttu stressitase tõuseb. Kui keegi on pikalt tundnud palju valu, siis võib tal väheneda eneseefektiivsuse tunne, st usk, et ta saab midagi ette võtta, ja ta võib muutuda passiivseks ning võimalikke sekkumisvahendeid mitte kasutada.
Mudeli bioloogilised faktorid on raviskeemile mittevastav ravimite võtmine, mis võib valuravi tõhusust vähendada ja teha raviprotsessi keerulisemaks. Inimesed kipuvad ka valutavat kehaosa n-ö kaitsma, jäävad näiteks lonkama ka pärast valu leevenemist ja see võib säilitada hinnangut elukvaliteedi languse kohta. Bioloogiliste faktorite hulka loetakse ka vähenenud aktiivsust, mis võib viia lihaste nõrgenemise ja atroofiani, samuti võimalikku tekkivat ülekaalu.
Sotsiaalseteks faktoriteks loetakse näiteks kaaslase suhtumist valu tundvasse inimesse. Kui kaaslane on inimese suhtes ülehoolitsev ehk teeb tema eest ära ka asju, millega inimene hakkama saaks, võib inimene muutuda passiivseks, võib tekkida õpitud abitus.
Vastand on kritiseeriv partner, kes on valukogeja peale tihti vihane, võib keelata tal valu tunda ja tühistab tema kogemuse raskust – inimene võib ka ise hakata oma valu eitama ega võta valuga toimetulekuks midagi ette või hakkab hoopis aktiivselt abi otsima, kuna partneri kriitiline suhtumine teeb valutaju palju suuremaks. Sotsiaalne faktor on ka sotsiaalse isolatsiooni esinemine – kui inimene on jäänud kodukeskseks, kadunud on rutiin ja harjumuspärased sotsiaalsed tegevused, kipub ka valutaju olema suurem.
Kliinilise psühholoogi abi ongi suuresti nende kolme peamise faktoriga tegelemine, et aidata valuga paremini toime tulla ja teha muudatusi igapäevases elus. Kroonilise valu tagajärjel võivad tekkida ka meeleolu- ja ärevushäired, mis võivad samuti vajada
Nõuanded valuga toimetulekuks:
- Jälgige oma valuga seotud mõtteid – kas need on realistlikud või kipute kartma kõige hullemat, mis ei pruugi üldse juhtuda.
- Jätkake füüsilise aktiivsusega, tehke seda, mis on võimalik. Oluline on teha koostööd ka füsioterapeudiga, kes aitab aru saada, kus on piir, mil peaks tegevuse valu tõttu lõpetama.
- Planeerige endale meeldivaid tegevusi, muidu võib tunduda, et valu võtab ära kogu elamise rõõmu.
- Aktsepteerige valu põhjuseid, mida ei saa muuta. Viha/ärevuse asemel võib siis tekkida teatav rahuseisund.
- Elage rohkem hetkes – valuga seonduvalt minevikust või tulevikust mõtlemine ei tee hetkes olemist lihtsamaks, pigem võimendab valu.
- Proovige lihaslõõgastust – viige lihased lihasgrupi kaupa umbes viieks sekundiks pingesse ja seejärel lõõgastage, see aitab maandada stressi.
- Otsige meditsiinikeskuseid, kus on olemas valuravi meeskond, kus saavad abiks olla nii arst, kliiniline psühholoog kui ka füsioterapeut.
- Paljusid tegevusi saab teha teatud aja, enne kui need valu võimendavad – planeerige neid tegevusi mahus, mis on võimalik ilma lisanduva kahju tekketa.