Pollinoos Autor: Kaja Julge

Pollinoos ehk heinapalavik ehk õietolmuallergia on põhiliselt teismeliste ja noorte täiskasvanute allergiahaigus, mida põeb Eestis 5–10% kooliõpilastest (aga näiteks Inglismaal koguni kolmandik noorukitest). Pollinoos on hooajaline nohu ja/või silma sidekestapõletik, mis on kevadkuudel tingitud puude, suve esimesel poolel kõrreliste ja kesksuvel umbrohtude õietolmust. Põhiliselt tuultolmlevate taimede õietolm võib silma, ninna ja neelu limaskestale sattudes tekitada ülitundlikel inimestel silmade sügelust ja punetust, aevastamist, vesist eritist ninast või ninakinnisust, kipitustunnet kurgus, ärritusköha ja hingeldust. Küllalt tüüpiliste sesoonselt ehk hooajaliselt esinevate kaebuste kõrval aitavad pollinoosi täpsustada ja konkreetseid põhjusallergeene kindlaks teha nahatorketestid või veres IgE-klassi antikehade määramine.

Kõige tõhusam abinõu pollinoosi puhul on vältida kokkupuudet õietolmuga. Õhus on vähem õietolmu pilvise ja vihmase ilmaga, varahommikul ja hilistel õhtutundidel. Olulist leevendust saab manustatavatest allergiavastastest ravimitest – antihistamiinikumidest, mida vajaduse korral kombineeritakse ninasiseste ja/või silma piserdatavate glükokortikoididega. Lühiajaliselt aitavad ka suukaudsed või ninna piserdatavad, turset alandavad ravimid (dekongestandid) või ninaeritist vähendavad preparaadid.

Kui ninahingamise takistus ei taandu, peaks kurgu-nina-kõrvaarst otsustama edasise ravitaktika. Hüposensibiliseeriva raviga saab vähendada tundlikkust õietolmu suhtes. Pollinoosiga inimestel on oht aastaringse, s.o tubastest allergeenidest tingitud nohu, aga ka astma kujunemiseks. Samuti võib neil olla ristreaktsioonide tõttu probleeme tooreste puu- ja köögiviljade söömisel, mis tekitavad suus ja neelus sügelust ning turset.

Vt ka antihistamiinikumid, hüposensibiliseeriv ravi, õietolm.

Õitsemine veebruarist oktoobrini. Allikas: Tartu Aerobioloogia jaam.