Teadmatus 30.06.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Olen alles noor tütarlaps,kelle elu on alles ees. Vanemad on korralikud inimesed s.t ,et pole sellised hüsteerilised ja väga tasakaalukad inimesed. Aga minul on väga imelik ollla viimasel ajal. Ma nutan koguaeg,süüdistan end kõiges-et miks on minu elu selline ja mitte teisiti...,miks minul ei vea niipalju elus kui teistel.Olen mõelnud ka enesetapu mõtteid ,aga siis mõtlen et-kas seal teises poolsuses on parem? Äkki sinna ,kuhu ma surres lähen on veel halvem mul hingeliselt. Mul on tunne ,et ma olen neetud,nagu kõk vihkaksid mind ja tahabvad mulle ainult halba. et ma sureks.... Kas ma olen tõesti hulluks läinud ? Kas minu viga võiks olla psüholoogiline või psühiaatrilne? Mul pole sõpru kellega muret jagada... vanemad kaa ei saa aru.miks ma selline olen.Minu peas üks hääl räägib ,et küll kõk laabub.. teine hää ,aga ,et ära sa looda paremat elu ,sest sinu saatus on ainult must ja tumemust. Mida teha?
Palun lugege see läbi ja öelge midagigi,kuhu ma pekas pöörduma ,et abi saada .
Ette tänades !

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Räägi oma murest Emale. Puhka korralikult, tee kehalisi harjutusi. Minu harjutus (Enneti Palve-Meditatsioon) vabastab liigsetest pingetest ja soodustab aju tegevust.
Mine koos emaga psühhiaatri jutule ja siis saad sind vaevavatest pingetest lahti. Teadmatus härib ja vaevab. Kui jutule lähete, ega see ju ei tähenda, et haige oled. Aga häireid on paljudel (aegajalt ka minul pingeid) ja psühhiaater aitab.
Oled tubli!
Igast murest saab üle!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?