Päikese(valgus)ravi Autor: Kaja Sepp

Päikese(valgus)ravi ehk helioteraapia tähendab päikesekiirguse kasutamist ravi otstarbel. Päikesevalgus avaldab organismile mitmeti kasulikku toimet – parandab naha ainevahetust, tõstab immuunsüsteemi kaitsevõimet jne. Päikese valgusspektri energiast moodustavad ultraviolettkiired (UV) 10%, nähtava valguse kiired 50% ja nähtamatud infrapunakiired 40%. Elektromagnetiline spekter päikesevalguse puhul on järgmine: 

Gammakiired 0,0005–0,14 nm

Röntgenikiired 0,01–10 nm

UVC-kiirgus 100–280 nm

UVB-kiirgus 280–320 nm

UVA-kiirgus 320–400 nm

Nähtav valgus 400–760 nm

Infrapunakiired > 700 nm

Põhiliselt just ultraviolettkiirgus põhjustab organismis mitmeid fotokeemilisi ja biokeemilisi muutusi. Kiirguse toimel tekib nahapunetus ehk erüteem, seejärel naha pigmentatsioon (päevitus). Ultraviolettkiirguse kaasabil sünteesib organism ise D-vitamiini, mõjutades seega kaltsiumi ja fosfori omastamist, kiirenevad ainevahetusprotsessid. Mõõdukates annustes on ultraviolettkiirgus tervistav, ülemäära suurtes doosides aga lausa kahjulik (võib tekitada nahavähki, silmapõletikku, naha enneaegset vananemist jm). Päikeseravi ühe seansi kestus ja korduskuuride arv valitakse vastavalt kiirguse intensiivsusele, eale ja organismi üldseisundile. Päikeseravi kasutatakse rahhiidi, Dvitamiini vaeguse, närvipõletike, mitmete nahahaiguste puhul. Päikeseravi ei tohi määrata ägedate nakkushaiguste, tuberkuloosi, neeru- ja maksahaiguste, mõnede südamehaiguste  ning  pahaloomuliste  kasvajate korral.

Päevitamine on naha pruunikaks muutumine päikesekiirguse toimel. Eeskätt pruunistavad nahka ultraviolettkiired A ja B, kusjuures nende päevitust tekitav kiirgus jääb vahemikku 300–450 nm. Pigmenteerumine toimub naha pigmendirakkude ehk melanotsüütide stimuleerimise kaudu. Melanotsüüdid eritavad pigmenti, mis kaitseb naha alumisi kudesid kiirguse eest. Samuti aktiveeruvad marrasknaha sarvkihis olevad Langerhansi rakud, millel on immunoloogiline tähtsus. Päevitamine tõstab organismi loomulikku vastupanuvõimet haigustele, annab kena jume, parandab naha ainevahetust ja selle kaudu ainevahetust kogu organismis. Terve ja noor inimene võib julgesti päevitada, kuid oluline on siiski teada, et naha tundlikkus ultraviolettkiirte suhtes ei ole kõigil ühesugune. Et päevitamine toimiks nahale vaid kasulikult, tuleks teada oma nahatüüpi. Vastavalt sellele, millised muutused tekivad nahas pärast 30-minutist päikese käes viibimist, eristatakse 6 nahatüüpi:

I tüüp – UV-kiirte toimel tekib alati põletus, kuid nahk ei pruunistu kunagi; 

II tüüp – UV-kiirte toimel tekib harilikult põletus, mõnikord nahk pruunistub pisut; 

III tüüp – UV-kiirte toimel tekib mõnikord põletus ja nahk pruunistub keskmiselt; 

IV tüüp – UV-kiirte toimel ei teki kunagi põletust ning nahk pruunistub keskmisest tugevamini;

V ja VI tüüp – juba sünnipäraselt pruunivõi mustanahalised inimesed, kelle tundlikkus UV-kiirte suhtes on väike või puudub hoopis.

Seega peaksid päevitamisel kõige ettevaatlikumad olema I ja II nahatüübiga inimesed, enamasti blondid, punapäised, sinisilmsed ja heledanahalised. Vastavalt sellele tuleb neil kasutada tugevama UV-kaitsefaktoriga kreeme. Kõige aktiivsem kiirguse neeldumine nahas toimub meie laiuskraadil suvise päikesepaistelise ilmaga kella 11.00–15.00 vahel, troopilistes maades aga aasta ringi ning ka pilves ja jahedate ilmadega. Päevitamisel on oluline teada, et nahk on UV-kiirte suhtes vastuvõtlikum pärast ujumist, ka pärast massaaži.

Päikesepõletuse ja muu kahjuliku toime ärahoidmiseks peab päevitamise kestust õigesti reguleerima. Üldiselt ei soovitata isegi IV nahatüübiga inimestel üle 3 tunni korraga päevitada. Alustama peaks lühema ajaga ja sellisel kellaajal, mil päikesekiirgus on väiksema intensiivsusega.

Vt ka päikesepõletus, ultraviolettravi.