jalutamisest 02.02.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Prooviksin siiski pisut vaielda teemal-kas jalutamine on nii väga tobe soovitus.kuigi tean inimesi,kelle ööunele on kilomeetrike jalutuskäiku äärmiselt vajalik,ning hea uni on närvisüsteemile ülioluline.Aga räägiksin siiski ainult enese eest.
Olen depresiivne naine,paljudel põhjustel.Aga ei taha alla anda.On paremaid ja halvemaid aegu.Kurbuses ja tugevas ängis ei suuda mina tõesti elulisi probleeme lahendada.Aga vahel on jalutamine vähim,ning lihtsaim viis enesele jalad alla saada.Kui saab liikumise mõnutunde kätte,on ka kergem mõtelda,tegutseda.Tean omadest kogemustest,et mure ja masendusega kiputakse üsna liikumatuks jääma.Ei taha voodist tõusta,vahel isegi pesema minek on ülejõu käiv.
Neti teel saab anda ainult üldisi soovitusi,ning Enneti omad on tõesti tänuväärsed.lihtsad,aga asjad siin elus ongi tegelikult väga lihtsad.Me ei saa sellest tihti aru.Paranemine on protsess,elulised asjad lahenevad nii või teisiti.
Tuuli

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kui inimesel probleemid, siis tuleb leida lahendusi. Üheks ürgsemaks (fülogeneesi ja ontogeneesi silmas pidades) on kehaline aktiivsus, jalutamine.
Kui inimesel probleem ja soovib sellest vabaneda, siis ta ka tegutseb. Üheks tegutsemiseks ongi jalutamine.
Tuulile tänud ja teistele head jalutamist,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?