Taastusravi võib reumaatilist haiget olulisel määral aidata
Ida-Tallinna keskhaigla tegevusterapeut Kairi Lees selgitab, et reumaatiline haige saab väga palju ise ära teha enda hea tervisliku seisundi säilitamisel. Iseseisval toimetulekul on toeks mitmed abivahendid.
Reumaatiliste haiguste alla kuuluvad liigeste, luude, lihaste, pehmete kudede ja sidekoe haigused, mis põhjustavad luu- ja liigesevalu, nahaprobleeme, sidekoelisi muutusi siseorganites ja ka veresoonkonnaprobleeme. Reumaatilisest haigusest tekkinud naha, kõõluste ja kõhre probleemid, liigese- ja lihasfunktsioonihäired põhjustavad sageli liikumisvõimetust, piiravad argitoimingute iseseisvat sooritamist ning muudavad inimese sageli töövõimetuks ja igapäevaelus kõrvalisest abist sõltuvaks.
Taastusravi võib reumaatilist haiget olulisel määral aidata
Reumaatilise haige taastusravi eesmärgiks on valu leevendamine, liigese- ja lihasfunktsiooni parandamine või säilitamine, liigeste väärasendite ennetus ja ravi, igapäevaeluga toimetuleku ja elukvaliteedi parandamine. Taastusravilt saab reumaatiline haige kaasa praktilised õpetused, milliste harjutustega kodus jätkata, milliseid liigeseid säästvaid tegevusvõtteid igapäevaelus rakendada, õpetused ortooside kandmise ja sobivate abivahendite kasutamise kohta.
Kõik reumaatilised haiged vajavad sihipärast taastusravi nii enne kui ka pärast kirurgilist ravi ning ka haiguse ägenemisperioodidel.
Väga sageli eeldab ohutu ja iseseisev toimetulek erinevate abivahendite kasutusele võtmist. Näiteks reumaatiline haige, kes vajab liikumisabivahendit, kuid kellel on lisaks puusa- ja põlveliigestele probleemseks piirkonnaks ka käed, peaks valima endale tavaliste küünarkarkude asemel reumaatiku küünarkargud. Nende karkudega liikudes langeb keharaskus ülajäseme suurematele liigestele ning väikeliigesed on suure koormuse eest kaitstud.
Kui reumaatilisel haigel tuleb vältida ettepoole kummardamist või see on piiratud ning raskendatud on ka jalgade tõstmine, osutub keeruliseks iseseisev riietumine, pesemine ja pediküüri tegemine.
Siinkohal on abiks spetsiaalsed abivahendid, nagu soki jalgatõmbaja, haarats, pika käepidemega pesemisabivahendid, dušisandaal, pika käepideme ja nurga all oleva teraga varbaküünekäärid. Õrna ja õhukese naha korral on soovitatav pesemiseks valida hästi pehme lambavillast pesemisvahend, pika ja painutatava varrega vahendi saab igaüks täpselt individuaalse vajaduse järgi sobivaks reguleerida.
Liikumisraskuste, lihasnõrkuse või ebastabiilse tasakaalu korral tuleks reumaatikul kodune keskkond kujundada turvaliseks ja mugavaks, et inimene julgeks iseseisvalt harjumuspäraseid toiminguid sooritada. Väga oluline on ennetada kukkumisriske. Vanni- ja dušikabiini põhja tuleks asetada libisemiskindel matt või kleebitavad karedad ribad, sest märg pind muutub libedaks ning libedal põrandal kukkumisest tingitud liigeste väänded on reumaatilisele haigele väga ohtlikud.
Suureks abiks ja füüsiliseks toeks on seinale või vanniäärele kinnitatavad tugikäepidemed.
Oluliseks tuleb pidada istmepindade kõrgust. Kõrgele istmele istuma või sealt püsti siirdudes langeb seljale, põlve- ja puusaliigestele väiksem koormus. Vältida tuleks vannipõhja istumist, reumaatilisele haigele sobib kõige paremini kas vannilaud või vannitool. Dušinurgas tuleks kasutada reguleeritava kõrgusega dušitooli; lähtudes haige toimetulekuraskustest tuleks hinnata, kas haige vajab tooli selja- ja käetugedega või mitte. Tavapäraselt on kodudes tualetipottide kõrgus madal, istmepinna kõrgendamiseks on olemas spetsiaalsed tualetipotikõrgendused, mida on võimalik potile klambritega kinnitada.
Reumaatilisel haigel, kellel on haigusest haaratud sõrme-, randme- või küünarliigesed, tuleks vältida väändeliigutusi, mis võivad liigesedeformatsioonide süvenemist soodustada. Jõulised pigistused ja surumised on samuti halva mõjuga ebastabiilsetele/põletikulistele liigestele.
Ka köögitoimingute juures tuleks kasutusele võtta töövahendid, mis on valmistatud lähtudes liigesekaitseprintsiipidest. Ergonoomilise ja libisemiskindla käepidemega noad, kohandatud purgikaane- ja pudelikorgiavaja, elektriline konserviavaja, vedruga või lauale toetuva alusega käärid, kallur on kõik sellised abivahendid, mis võiks ühel reumaatilisel haigel kodus olla. Niisugused abivahendid muudavad toimetuleku lihtsamaks, soorituse valuvabamaks ning võimaldavad tavapäraseid toiminguid sooritada väikeliigeseid kaitstes.
Ortoosid
Liigeste ebastabiilsuse korral tuleb kanda ortoose, mis toetaks liigese õiget teljelisust. Ortoos vähendab kulunud liigeses tekkivat valu koormuse ajal. Ühtlasi vähendab ortoos liigesele langevat mehaanilist koormust, mistõttu aitab ennetada probleemi süvenemist.
Enamikul reumatoidartriiti põdevatel inimestel esineb hüppeliigese ja labajala kahjustus.
Esmalt tekivad muutused varbaliigestes, seejärel pöialiigeses, kannal ja lõpuks hüppeliigeses.
Kõõluste kahjustumine ja liigesesidemete lõtvus muudab liigesed ebastabiilseks, mis põhjustab deformatsioonide teket ja liigeskõhre kulumist. Liigesedeformatsioonide ja väljendunud väärasendite tõttu on raske leida sobivaid jalanõusid, kõndimine muutub vaevaliseks ja valulikuks. Valude vähendamiseks, parema kõnnimustri toetamiseks ja deformatsioonide tekke ennetamiseks tuleks kanda sobivaid tallatugesid, õigesti valitud hüppe- või põlveliigese ortoose, olenevalt sellest, millist toetust ebastabiilne liiges vajab.
Õigete abivahendite valikul tasub konsulteerida kas taastusraviarsti, tegevusterapeudi , füsioterapeudi või jalaraviõega, kes oskavad anda õigeid soovitusi, lähtudes haige individuaalsetest vajadustest.
Täisversioon artiklist ilmus ajakirjas Apteeker (veebruar 2016).