Suitsiidiohust annavad märku muutused käitumises
Foto: ShutterstockKliinilise psühholoogi Anna-Kaisa Oidermaa sõnul võib enesetapumõtetele viidata ka tüli käigus pobisetud fraas: «Kindlasti oleksite õnnelikumad, kui mind üldse ei oleks.» Samuti võib ohumärke leida muutunud käitumises.
Sotsiaalministeeriumi tellitud uuringu andmeil sooritas Eestis aastatel 2006–2016 enesetapu 2543 inimest vanuses 11–100 eluaastat. Enesetappude arv Eestis on küll vähenenud, kuid see on siiski üks suurimaid Euroopas.
Suitsiidimõtetega inimesel tuleb tihti silmitsi seista ka lähikondsete umbusuga. «Kui keegi räägib, et ei taha enam elada, arvatakse, et ta otsib lihtsalt tähelepanu, ja siis ei tohi talle seda jumala eest anda, sest muidu otsib ta seda äkki teinekordki,» räägib Oidermaa. «Igaühel on vaja, et keegi teda märkaks. Ei pea olema elu ja surma küsimus, et keegi sulle tähelepanu pöörab.»
Vahel väljendatakse suitsiidimõtteid ka konkreetselt: inimene ütleb otse, et kavatseb endalt elu võtta. Keerulisem on tähele panna kaudseid vihjeid, näiteks kui kuuldakse kedagi ütlemas, et elu on mõttetu. Depressioonile ja võimalikele enesetapumõtetele võib viidata ka see, kui inimene tõmbub tavapärastest tegevustest eemale ja on rohkem üksinda, võib-olla võtab ette suurpuhastuse, kingib või viskab ära suure hulga asju. Halba võib aimata sellest, kui inimese käitumine muutub tema kohta tavatuks. Kui tekib kahtlus, et mõnd lähedast kimbutavad probleemid, mis ta maha võivad murda, peaks sellest kohe rääkima.
«Muret võiks väljendada otsesõnu: olen märganud, et sa ei käi enam trennis, sa ei suhtle sõpradega, ütlesid, et parem, kui sind ei oleks. Need tähelepanekud on mind muretsema pannud – olen mõelnud, ega sa end ära ei kavatse tappa,» toob Oidermaa näite. Ta ütleb, et mõnikord on elust lahkumiseks isegi kuupäev välja valitud. Kui oht ähvardab siin ja praegu, tuleks pöörduda psühhiaatri erakorralisse vastuvõttu, mis on võimalik igas suuremas linnas nii päeval kui öösel. Võib minna ka EMOsse või kutsuda kiirabi. «Tähtis on mitte jätta inimest üksinda, ka füüsilises mõttes – olla temaga koos.»
Koolilapse puhul peaks õpetajates kahtlust äratama see, kui ta suhtleb varasemast vähem ja õpitulemused halvenevad. Oma tähelepanekutest tuleks rääkida vanematega ja kui nemad ei ole teema arutamisest huvitatud, siis peaks teavitama lastekaitset. Kohustus hädas olevast lapsest teatada on nii õpetajatel kui ka naabritel.
Oidermaa toob esile, et uuringus ilmnes seos enesetappude ja varase iseseisvumise vahel. Tasub tähele panna omapäi elavaid noori, kelle vanemad töötavad näiteks Soomes. Oidermaa soovitab noorukitega juttu teha ja uurida, kuidas läheb, sest vanemad võivad ise eluga kimpus olla ja lapse probleeme mitte märgata. «Sageli aga venitatakse aastaid ja loodetakse, et läheb mööda. Või oodatakse, et kujuneb parem arusaamine sellest, mis toimub.» Lapsed ei pruugi veel osata oma mõtteid ja tundeid hästi sõnadesse panna. Nende halvast enesetundest annavad märku muutused unerütmis, söömises, suhtlemisvalmiduses.
Täiskasvanute puhul on üksindus oluline depressiooni ja enesetapu riskitegur. «Igapäevaseid inimlikke kontakte on jäänud vähemaks,» tõdeb Oidermaa. «Poes võiks ju müüjaga paar sõna juttu rääkida, aga seal saad hoopis iseteeninduskassasse minna, nii et ei pea kellelegi otsagi vaatama. Ka väga põgusad inimlikud kontaktid toetavad vaimset heaolu.» Ta soovitab otsida koha, kus toredale tegevusele käed külge panna ja jutukaaslasi leida.
Depressioonil ei pruugi olla ühtainust põhjust – halb enesetunne, apaatsus ja huvipuudus võivad tabada igaüht. Sel juhul tuleks püüda inimest tegevusse kaasata. «Kutsuda ta välja jalutama või kuhugi mujale. Sekkumine ei tohi aga olla liiga intensiivne, muidu võib inimene tunda, et tal ei lasta rahulikult olla ja oodatakse, et tal hakkaks kohe parem, aga nii kiiresti see ei käi,» räägib psühholoog. Võimalusel tuleb pöörduda perearsti poole ja edasi otsida abi psühholoogilt või psühhiaatrilt.
Oidermaa sõnul väidavad depressiooni üle elanud inimesed, et abi on juba sellestki, kui keegi püüab mõista, on valmis toeks olema. «Iseenda eest peaks samuti hoolitsema, sest kui teine su kõrval sellises seisus on, võib see nakata. Võib tunduda reetmisena, kui sul on hea tuju, teisel aga väga halb. Samas tuleks alati hoida endas lootust. Valdavalt läheb depressioon poole aasta kuni aastaga mööda,» kõneleb ta.
Ka tuge pakkuvad lähedased ei tohiks oma koormaga üksi jääda. Oidermaa sõnul selgus suitsiidiuuringust, et suur hulk enesetapu teinute lähedastest on liimist lahti ka aastaid hiljem ning osal pole mingisugust tugivõrgustikku. «Leinaprotsess võib niikuinii aasta või kaks aega võtta. Kui mängus on ka süütunne, võib see inimese aastateks rivist välja viia. Neid peaks ekstra toetama,» lisab ta.
Kuidas endale või lähedastele kiiresti abi leida?
- Eluliin: 655 8088 (eesti keeles) ja 655 5688 (vene keeles), iga päev kella 19–7
- Psühholoogiline kriisiabi: 631 4300, tööpäeviti kella 9–20
- Usaldustelefon: 126 (eesti keeles), 127 (vene keeles), iga päev kella 19–23
- Lasteabi: 116 111, avatud ööpäev läbi
Erakorralised vastuvõtud
- Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tallinnas, telefon 617 2650 (24 h), aadress Paldiski mnt 52
- Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tartus, telefon 731 8764 (24 h), aadress Raja tn 31
- Psühhiaatriaosakonna valvetuba Pärnus, telefon 516 0379 (24 h), aadress Ristiku tn 1
- Psühhiaatriakliiniku valvetuba Viljandis, telefon 435 4255 (24 h), aadress Jämejala, Pargi tee 6
- Erakorralise meditsiini osakond Narvas, telefon 357 1795 (24 h); aadress Haigla 1
- Erakorralise meditsiini osakond Ahtmes, telefon 331 1074 (24 h); aadress Ahtme mnt 95
- Kiirabi: 112