Psühholoog: noorte läbipõlemine on muutunud epideemiliseks
Üha rohkem tunnevad noored ootusi enda suhtes nii kooli, vanemate kui ka ühiskonna poolt. Noore jaoks on seda kõike liiga palju. Kuidas vähendada noorte väljakukkumist koolist, töölt ja ühiskonnast ning pakkuda neile tuge iseseisva elu alustamisel, arutleb psühholoog Tiina Saar-Veelmaa.
Usun, et ma ei eksi, kui ütlen, et pole noort, kes poleks tundunud mingisugust survet või ootust enda osas. Olgu see siis vanemate, sõprade, õpetajate või kogu ühiskonna poolt. Koolis ja trennis tuleb hästi hakkama saada, sõprade jaoks peab aega leidma, tulevikuks peavad olema ambitsioonikad plaanid.
Lisaks sellele, et noored on justkui surutud ootuste ja nõudmiste kasti, on nad vaimselt ühendatud ka kogu maailmaga. Tänu sotsiaalmeediale võrreldakse end kõikide teiste noortega, mis paneb omakorda peale topeltsurve. Kui varem ei olnud informatsioon nii tugev relv, siis tänapäeval on infot liiga palju ning vales koguses muutub see painavaks. Kahjuks just seetõttu on noorte läbipõlemine viimaste aastatega epideemiliseks muutunud.
Haridussüsteem ei toeta nõudmistega sammu pidamist
Puutudes ise lähemalt kokku meie haridussüsteemiga, siis näen, et meie keskmine haridusteenus ei toeta nõudmistega sammu pidamist. Meie hariduses hinnatakse väga teadmisi, fakte, meetodeid. Seda nii õpilaste kui ka õpetajate suunal. Vajaka on mõistmisest, et inimestel võivad olla erinevad ootused ja soovid enda elule ning kõik ei pea olema sama vitsaga löödud. See mõtteviis saab muutuda vaid siis, kui ühiskond ja kool muutub inimkesksemaks.
Esimesi samme eluoskuste õpetamiseks juba tehakse. Näiteks viidi erinevates Eesti koolides läbi vaikuseminutid ehk erinevad tähelepanu ja meelerahu harjutused, mille süsteemne kasutamine kasvatab tähelepanelikkust ning võimet ennast juhtida. Nii õpetajad kui ka õpilased märkasid, et lisaks enesetundele paranesid ka õpitulemused, vähenes stress, käitumisprobleemid ja paranes klassikultuur. Kõik see on hädavajalik toetamaks noore hakkamasaamist nii praegu kui ka tulevikus.
Teadmised on küll väärtuslikud, aga nende omandamine ei aita noortel oma kohta ühiskonnas näha. See on ka põhjus, miks nad on rabedad, õnnetud ja endaga pahuksis. Kui täiskasvanutele on mõeldud erinevad mentorluse, coachingu ja supervisiooni programme, siis mida pakume noortele? Mulle tundub, et jätame noored süsteemsest abist kõrvale ning kahjuks ei oska nad seda ka ise küsida. Fakt, et noored koolist, töölt ja ühiskonnast kõrvale jäävad on selle kõige tagajärg, mitte põhjus. Tagajärg, et neile ei pöörata piisavalt tähelepanu enne, kui on juba hilja.
Noori ei tohi sildistada ega alavääristada
Selleks, et noori aidata, vajame muutust meie ühiskonnas ja peame rohkem rakendama inimesekeskset lähenemist. Näiteks on hetkel populaarne iseloomustada noori kui lumehelbekesi. See on aga saanud õnnetuseks negatiivse alatooni. Tegelikult on ju lumehelbed väga erilise kujuga, nad kõik on erimoodi ning nende säilimiseks läheb vaja teatud tingimusi. Sama kehtib ka inimese puhul, selleks, et meis parim ja ilusaim osa saaks esile tulla, vajame sobivaid tingimusi.
Millegipärast kehtib ühiskonnas arvamus, et noored tahavad, et nende eest kõik ära tehakse. See pole nii. Noored ei eelda, et neile tuuakse kandikul asjad ette, vaid nad igatsevad koostegemist. Seda arvamust pole aga sageli kerge muuta. Siin ongi meie kui lastevanemate ning täiskasvanute ülesanne välja mõelda, kuidas panna pähe hinnanguvabad silmad. Me kõik vajame kedagi, kes meisse usuks. Lapsevanemana tekib meil juba eos teatud hoiak, kuna oleme noorele nii lähedal. Väga lihtne on olla kriitiline ning võrrelda oma last teiste tublimatega. Oluline on aga võtta noort sellisena, nagu ta on ja armastada teda just sellisena nagu ta on. See, et meie teele veereb raskusi, on elu loomulik kulg, et me ei saa alati asjadega hakkama on osa inimeseks olemisest. Noore jaoks on kõige suurem kingitus lähedased, kes on tema jaoks alati olemas, toetavad ning hinnanguvabad.
Hätta jäämine ei ole häbiasi
Paraku isegi parima tahtmise juures ei oska alati ka kõige hoolivamad lapsevanemad oma lapsi raskustes aidata. Seda ei tohiks kindlasti häbeneda, vaid endale võimalikult kiirelt tunnistada ning otsida abi oma ala professionaalidelt. Oluline, et noor ei tunneks, et ta on oma muredega üksi.
Meil on mitmeid algatusi, mis aitavad noori taas oma teele ning alustada iseseisvat elu. Näiteks on loodud noortegarantii tugisüsteem, mille eesmärk on aidata noored tagasi haridusteele või tööturule. Programm, kus noortele on toeks ja abiks spetsialist, kellega üheskoos selgitatakse välja noore eesmärgid ning aidatakse neid saavutada, lisaks pakutakse toetavat tugivõrgustikku. Kui üldjuhul pöörduvad juhtumikorraldajad ise noorte poole ja pakuvad oma tuge, siis on ka neid juhtumeid, kus noor või lapsevanem on ise kohaliku omavalitusega ühendust võtnud ning üheskoos sobiva lahenduse leidnud.
Lisaks professionaalsele abile on samuti oluline, et igal lapsel oleks kaasteeline. Alati ei pea selleks olema mõni hea sõber, kuna seal võivad tekkida teatud rollimustrid. Noor peab saama olla vaba, vahetu ja elurõõmus ning tundma, et lähedastel on tema jaoks aega. Kui varem said olulise panuse anda vanavanemad, siis nüüd on see osa noore tugivõrgustikust tihti hõivatud töö ja muude tegemistega. Noored tunnevad väga selgelt, kui puudub suguvõsa tugi ning koosolemist on vajaka. Seega iga riigi poolt algatatud programm, mis pakub noortele individuaalset lähenemist, usaldust ja mentorlust, on omal kohal.
Loodan väga, et koroonast tingitud eriolukord ja piirangud muutsid pereliikmeid omavahel lähedasemaks ning panid väärtustama perekeskseid suhteid. Isegi kui pöördutakse tagasi vanade rutiinide ja kiire elutempo juurde, siis hea mälestus koosviibitud ajast hoiab meid mõnda aega. Julgustan noore lähedasi märkama noore olukorda ja probleeme, mitte lasta neil süveneda, vaid leida üheskoos noorele sobiv lahendus. Raskustest ei tasu heituda, vaid neid tuleb julgelt ületada ja näha elu kui üht olulist õpiteekonda.